Nädal Portugalis - II osa Algarve

Lissabonist suundusime edasi Algarvesse, täpsemalt Lagosesse mereandide järgi. Ma olen täielik krevetihull ning kavatsesin neid süüa seal nii palju, kui võimalik. 

Saime oma rendiauto kätte täitsa kesklinnas Hotell Mundaliga samas majas asuvast Avise esindusest. Auto ootaski meid ilusti esinduse ees ning meie üllatuseks ja rõõmuks oli sel sisse ehitatud korralik GPS! Küll aga oli enne auto kätte saamist veidi segadusi. Nimelt olime parema hinna saamiseks auto eelnevalt broneerinud Portugal Auto-Rentals.com kaudu ning seal broneerides tuleb kaasa ka mingitsorti kindlustis (hiljem selgus, et see kohustuslik baaskindlustus) ning mingid lisavidinad veel. Aga kuna see Avisesse ei puutu, siis nemad ei tea, mille eest meil juba makstud oli ning broneerides oli pdf'il info puudulik. Kui saime selgeks, mis meil juba on ja mida ei ole võtsime siiski igaks juhuks täiendava kindlustuse, aga ütleks siiski, et Portugalis on vist Lõuna-Euroopia kõige viisakamad autojuhid üldse. Siiski autosid vaadates plekimõlkimisi oli ja eriti parkides (jube kitsas on ju igal pool). Ka meie hoidsime Benagili juures parkides hinge kinni, sest noh - varsti näete pilti. Mõned olid selle kallaki tõttu igaks juhuks ka rataste alla kive tassinud. Ma ei tea nüüd palju see aitaks, kui midagi juhtuma hakkab.

Niisiis rõõmsalt GPS'iga Lagose poole teel mööda tasulist kiirteed. Veel ei ole meile kiirteede kohta arvet saadetud, aga usun, et kogu meie tripitamise peale tuli see ehk kuskil 30 euro kanti. Nimelt on autol tahavaatepeegli kõrval väike andur, mis mõnedel teedel piiksub ning teisel pildistatakse auto lihtsalt üles. Seega vanakooli sularahaga jahmerdamist nagu Poolast ehk mäletame ei ole. Kiirteel oli väga mõnus sõita ja kuigi kiirusepiirang oli 120 km/h, siis mulle tundus küll, et igaüks sõidab nagu ise tahab -  kes 80 km/h kes 160 km/h. Ühtegi kiirusemõõdikut või mõõtjat ei näinud.

Sõit võttis aega veidi alla kolme tunni ning kiirteelt maha keerates avanes vaade looklevale teele ning taga paistsid juba lõunamaised valged majad.



Jõudsime hõlpsasti ööbimiskohta, mis oli Lagose vanalinnast 15min jalutuskäigu kaugusel ning umbes sama kaugele jäid ka kolm peamist randa. Ööbisime Palm Villa Studios, mis oma hinna ja kvaliteedi suhtelt oli väga hea valik. Tuba oli küll veidi ajast ja arust, aga kõik oli puhas (va röster, mida ei olnud kunagi puhastatud). Ainus asi, mille kallal seal tõesti vinguda sai oli voodi, mis oli tõeliselt kõva. Üldiselt oli meil aga mõnus, sest maja taga oli korralik bassein ning leboala ja saime endale süüa teha ning õhtuti terassil veini juua. Samuti oli mõnusalt soe vesi, mis on minu jaoks ülimalt oluline. Ütleks, et kõik oligi selline nagu veebis piltidel näha ning töötajad (omanikust naine ja mees ning kaks koristajat, majahaldjat) olid kõik väga toredad. Seda ööbimist ei broneerinud me AirBnB kaudu vaid mingi teise lehe kaudu. Lappasime neid nii palju, et ei mäleta enam millise, aga hinnavahe oli väga oluline. Seega soovitan ringi surfata, sest sama ööbimiskoha võib saada väga erineva hinnaga.






Peamised asjad Algarves ongi rannad ja mereannid. Suurt midagi teha seal ei ole, sestap näitangi siis paari pilti Lagose lähedal asuvatest randades, millele ja tiirud peale tegime ja natuke peesitamas käisime. 
Majahaldjas soovitas meil esimesena minna Praia do Porto de Mos'i ning seda me ka tegime. See oli lähedal asuvatest randadest kõige suurem ja avaram ning ainus, kuhu sai ilma treppi kasutamata. Kuna tuul oli üsna tugev, siis maas peesitada ei saanud, sest peagi muutus liivaterade massaaz liiga tugevaks. Küll aga oli mõnus, et seal oli kõigil vabalt ruumi, mis ei ole seal randades ilmtingimata tavapärane.


Mõnus rannake oli ka Praia Dona Ana, kus oli juba märksa rohkem rahvast ja sebimist. Selle ranna kõrval asub ka pankrotti läinud kunagine luksus peopaik ja hotell Golfinho. See hotell läks küll pankrotti enne majanduskriisi, kuid kriisiaega on Algarves näha igal pool poolelijäänud villade ja hotellide näol. Samuti on väga palju maja jäetud rohtu kasvanud maju ja villasid. Praegu on aga turism seal tõusuteel ning probleeme tekitavad pigem ärikad, kes aina uusi viie tärni hotelle rajada soovivad ning nende juurde kuuluvate golfiradadega haruldast loodust rikuvad. 

Siin aga Praia Dona Ana


Viimasena külastasime Praia do Camilo't, kuhu viis teistest korralikult pikem trepp. Poole kõrvaga kuulsin, et seal pidi olema 260 trepiastet - kas see vastab ka tõele ei oska ma arvata. See rand oli kõige väiksem ning koosnes kahest sopist. Meie mõnulesime ranna tagumises pooles, kuhu pääses läbi liivakivisse uuristatud tunneli. Selliseid randu on mitmeid, kuhu pääseb läbi tunneli, seega on otsimisrõõmu, sest need tunnelid ei pruugi kaugele kohe paista. Seal rannas on see aga lihtne.




Õhtul tulime sama ranna üleval nõlval asuvasse restorani sööma ning O Camilo restorani soovitan soojalt. Nii söök kui teenindus on super, aga enne tuleb kindlasti laud broneerida, sest maja on üldjuhul hooajal täis.


Sel õhtul oli ka paslik selga panna minu armas kleit, mis sobis sellesse õhtusse ideaalselt.


Peale kolme ranna on kindlasti külastamist väärt ka Ponta da Piedade oma ilusate vaadetega. Seal pakutakse ka koobaste vaatamiseks paadituure, aga vingemad koopad on ikka Benagili pool. 




Kui nüüd veel söögist rääkida, siis tegime väga palju ise süüa, sest übruskond oli ikka korralikult turistikas ning autentset kohta leida oli väga keeruline. Mõnusam oli poest läbi käia ja head paremat kaasa võtta, sest toorained on seal ju võrratud. Mis nii viga kokata. Muidugi sõime ka võimalikult palju puuvilju ning eriti mangosid, sest õiged mangod on ju peaaegu nagu vaarika maitsega!

Mul on vedanud, et Harri on nii hea kokk, sest tema tehtud söögid olid samuti reisi ühed parimad.

Meie võrratu salat meloni, prosciutto, tomati, avokaado ja oliividega.


Pasta chorizo, tomatipüree ja oliividega. Eestist peaks ka kuskilt need head oliivid välja otsima. Kindlasti kuskil müüakse. 


Sarjaõhtu portveiniga. Menüüs "Mad Men".


Kohalikud vaatamisväärsused nähtud otsustasime veidi ringi tiirutada ja suundusime Farosse. Ütlen ausalt, kuna igal pool oli kirjutatud, et seal on super ilus vanalinn, siis ootasin ikka midagi, aga seal ei olnud tõesti eriti midagi vaadata. Veetsime Faros tund aega ning sellest 15min otsisime parkimiskohta. Igaks juhuks käisime ka turismiinfost läbi, et kas meil jäi ehk midagi nägemata, aga veendusime, et see oligi kõik. Ühesõnaga suht tavaline linnake.


Ainus lahe asi oli see, et astusime plaadikotta sisse, mis asub selle sama lillade õitega puu all.


Ahjaa, seal parkimist otsides oli näha ja juba neid ise hakanud parkimisassistente. Neile oleks siis sümboolne anda kuskil 0,50 eurot assisteerimise eest ja selle eest, et nad näiteks su autot pahameelest ei kriibiks.

Kuna Faro oli igav suundusime edasi ja tegime peatuse Albufeiras. See oli ma ütles täiesti isikupäratu turistilinn erinevalt teistest. Sõime seal keskpärast turistitoitu ja kuulsime ainult poppmussi ning inimesed rääkisid enamasti kõikides keeltes peale portugali keele. Kuurort. Ahjaa, kuna turist on laisk, siis seal saab randa trepi asemel ka liftiga. Linna vahel oli müügil ka seda tavapärast made in china kraami ja ei midagi erilist. Rannavaade oligi kõige vaatamisväärsem.



Eelmisel õhtul sõime restoranis krevette ning kuna isu oli ikkagi, siis käisime poest läbi ning võtsime pool kilo värskeid krevette kilohinnaga 10,99. Jep! Õhtusöögiks saigi siis 5 euri väärtuses imelisi krevette, mille Harri tegi piri piriga, mille Lissabonist turult ostsime ning natuke küüslauku, oliiviõli, soola, pipart ja sidrunimahla ka. Oleksin võinud end ogaraks süüa...aga enne said otsa.



Järgmisel päeval sõitsime Benagili paadituurile ja tahtsime näha seda kuulsat koobast, millest korralikud reklaampildid netis liiguvad. Nägime. Paadituur oli üldse üks lahedamaid ja elamusrikkamaid asju, mida Algarves teha. Meie nn kapten oli vingel osav ja andis ikka korraliku adrenaliinilaksu nii hooga kottpimedasse koopasse sõites kui täiskiirusel ookeani poole kihutades ja samal ajal kallutades kord ühele kord teisele küljele. Jep, mul oli jube hirmus, aga äge ka!

Parkimisega oli seal muidugi suht tuuga, sest kogu mägitee serv oli Täis!


Paate ja igasugu muid veesõidukeid oli nii palju liikvel, et lained olid pidevad ja korralikud.



Tegelikult on need tuuri tiba ohtlikud ka, sest see liivakivi kipub ikka lagunema ja eks need kaunid avad koobastes, mida vaatamas käisime on ka kõik ju tegelikult kunagi seal alla kukkunud tükid.


Elevant!


Tagasiteel astusime läbi ka Portimaost, kus veetsime veelgi vähem aega kui Faros. Vähemalt saime sealt head jäätist, aga kuna seal suurt midagi vaadata ei olnud, siis mis seal ikka passida.


Rannapromenaad.


Õhtul käisime veel Lagose vanalinnas jalutamas ning uudistasime ägedaid graffiteid sõime, jõime. Aga nii kui pimedaks läks ei tahtnud enam õues olla, sest tuul läks jube tugevaks ning targemad turistid olid juba sügisjoped selga pannud. Minul olid aga suviselt lühikesed püksid jalas ning kananahk seljas.


Soojenduskohvi ning Banoffee Jar


Kuigi mulle meeldisid need tavalised korvikesed isegi rohkem. Püüan neid varsti järgi teha selle Pastel de Natase retsepti järgi.


Lagoses astusime läbi ka turult, mis on rohkem kalaturg ning on avatud varahommikust kuni kella kaheni päeval teisipäevast laupäevani. Kuna ka kalamehed puhkavad, siis värsket kraami üldjuhul pühapäeval ja esmaspäeval ei saa.



Harril oli suur soov ka mõnu surfirand üles leida ning kuna veebist võis leida, et Praia da Luzis peaks surfareid olema, siis suundusime Lagose kõrvale asuvasse Luz'i. Seal vaatas meile vastu aga täielik turistipaik ning ühtegi surfarit ei paistnud. Rand oli aga avar ning peesitajatele igati meelitav.


Küll aga oli seal avatud üks surfipood ning neilt saime nõu suunduda hoopis läänerannikule. Täpset asukohta ei öeldud, aga võtsime suuna sisse. Panime GPS'i meile lähima lääneranniku asumi sisse ja otsisime sealt Praia silte, surfilaudu ja vanu hipibusse. Meil läks õnneks ning leidsime lõpuks Praia do Amadole, mis osutus päris surfarite ja laineterikkaks. Kui Lagoses oli sel päeval tavaline läitsak ja pea 30 kraadi, siis Amadol oli vaid 21 kraadi ja korralikult külm tuul. Samuti oli vesi jääkülm, seega rand oligi vaid surfarite päralt.




Järgmise päeva varahommikult nimelt lausa kell 3.00 öösel oli äratus ning sõit autoga Lissaboni lennujaama kuna Tap Portugal oli ära jätnud meie tagasilennu, mis pidi olema laupäeva õhtul kell kümme. Saime sõnumi Tapilt teisel päeval Lissabonis viibides ning püüdsime neid kolm päeva telefoni teel kätte saada, lastes kutsuda nii kaua kuni mingi heli torust tuli - vahel oli see 11 minutt, vahel 20 minutit. Ei midagi. Lõpuks saatsid nad meili, kus oli booking hommikul 8.25 Frankfurti ning Frankfurdist edasi õhtul Tallinnasse. Mõtlesime pikalt, kas hakata öösel sõitma või mitte, aga lihtsuse huvides ja seepärast, et niigi päeva puhkust kaotasime otsustasime öösel sõita (kiirteed on väga head, aga meid kimbutas aegajalt ainult paks udu). Jõudes üsna väsinuna lennujaama, saanud rendiauto ära antud (avis avati kella kuuest ja seal oli hull trügimine). Siis teatati meile Tap Portugali klienditeenindusest, et kohti meile Broneeritud lennule ei ole ja pani meid sujuvalt järgmisele lennule, mis oleks tähendanud seda, et päeva puhkuse asemel oleksime terve päeva alates siis kella 6.30 hommikust pidanud lennujaamades passima. Lihtsalt täitsa süüdimatult. Kui oleksime hommikuse lennu peale Frankfurti saanud oleksime võinud linnas veidi ringi jalutada, aga hilisema lennupuhul poleks enam jõudnud. Samuti Nüüd teades Tapi töökorraldust, kus delay'd on pigem reegel kui erand. Lõpuks olime nii pahased, et kauplesime välja 9.05 väljuva lennu Helsingisse. Ka see viibis tunni ning seetõttu jõudsime õige napilt Helsingist laevale, aga vähemalt saime koju, kuigi tekkisid lisakulutused. Igaljuhul soovitan Tap Portugali hetkel mitte kasutada, pealegi võib porugali keelsetelt saitidelt leida teateid streigiohust 8.08.14. Nii kontrollisin üle - ametlik pilootide streik on registreeritud hoopis 09.08.14. Üldiselt ei kata neid tekkivaid kulutusi ka kindlustus (vähemalt klassikalised lepingud üldjuhul mitte) ning nõuded tuleks esitada lennufirmale, aga nagu hetkel juba tundub, ei vasta lennufirma ei telefonile ega meilidele. Lõpuks saime siis napilt Tallinna laevale, mis juhtus olema nn kruiis ja üks rõvedamaid kohti, kus viibinud olen, aga vähemalt olime kodu poole teel. Kui Tallinn paisma hakkas vähendas see kruiisilaev pöördeid, et rahvas veel 1,5 tundi juua saaks. Meile seadsime ennast aga päikeseloojangus Family Guy'd vaatama.




































0 comments :

Post a Comment

Populaarsed postitused

 

Kirjuta mulle!

Name

Email *

Message *

Aitäh,

Aitäh Sulle, et minu blogi külastad! Kui soovid end minu tegemistega mugavalt kursis hoida, siis jälgi mind Bloglovin'is või Facebookis!

Kõike mõnusat,
Ruth