Ilutulestiku helide saatel on minulgi aeg selle aasta viimane postitus kirjutada. Ei tule see väga kokkuvõttev, aga veidi siiski. Väga vinge aasta on olnud! Blogi esimest sünnipäeva saan tähistada alles mõne nädala pärast, aga tagasivaateid olen jõudnud juba ka jooksvalt teha. Igatahes avastasin mõned päevad tagasi, kui arvuti kõvaketas täis sai, et blogi jaoks on piltide toormaterjali kogunenud koguni 50GB! Hull värk. 

Ühe võla klaarin nüüd ja kohe ära. Nimelt minu kaua heietatud tepitud käekott! See on juba mitu kuud valmis, kuid kuna see valmis koolitöö raames ei saanud ma seda kohe kätte, kui ka see pole vabandus, sest minu käes on see vast kuu aega nüüd küll juba olnud. Igatahes, siin ta on minu tepitud lilleline - siinkohal tänan ka Kadrit, kes mulle mõningad näpunäited andis, sest teppimisega ei olnud ma varem tegelenud. Hea on ikka enne uurida, kui töö käigus teada saada.

Iseenesest ei olnud selle koti õmblemise juures midagi hirmkeerulist. Küll aga pean mainima, et kuna teppimine muudab oluliselt tükkide suurusi, siis oli juppe keerukas kokku panna. Ma küll lõikasin kõik jupid algselt suuremad ning täpsustasin neid peale teppimist, aga kuidagi klapitamiseks kiskus ikkagi. Sama oli ka voordiga, aga sain kõik lõpuks kokku klapitatud. Kui kott valmis sai, siis olin ausalt öeldes pettunud - selline a'la meigikott, imelik olevus tundus. Kui koti aga peale hindamist kätte sain, siis ei tundunud asi enam nii hull. Kui koti aga oma musta mantli kõrvale panin tundus sobivus olevat väga lahe ning nüüd ainult selle kotiga ringi tuulaksingi. Kuigi see on puuvillasest kangast (Keila Sõbralt Sõbrale, seelik 0.20€), siis sees olev vatiin tegi koti ka tänase tuisuga täiesti kantavaks ning asjad jäid sees kuivaks. Pole paha!

Kindad on eelmise talve looming

Siiditrükis tehtud kotialgetest õmblesin samuti ühe juba kokku - Pekingi Pardi. Testisin ka täna ja teenis ausalt. Mahutas sisse nii raamatukogust võetud raamatud, Uuskasutuskeskusest 1€ päevalt T-särgi ja kleidi ning Abakhani aastalõpu soodukalt kangahunniku. Mu Part on ristitud!

Vaikselt olen hakanud paberile kirja panema ka järgmise aasta plaane. Mitmed mõtted postituste sisu suhtes on mul endal pikemalt mõttes olnud ning mitmed mõtted on ka sõbrantsidelt tulnud. Palju on küsitud ja uuritud, kuidas pisiparandusi teha ning erinevate kodutekstiilide õmblemise kohta. Ise tahaksin kindlasti mõned sisukamad postitused kirjutada näiteks - nii jabur kui see ka ei ole - pesu ehk rõivaste pesemise ja hooldamise teemal. See tundub samuti paljude jaoks juba täitsa võõras teema olevat. No ja kindlasti tahaks ägedaid riideid õmmelda ja neid näidata!

Siinkohal aga uuringi - mida Sina siin blogis lugeda/vaadata tahaksid?

Või mis on Sulle rohkem silma jäänud või huvi pakkunud?

Väga lahe oleks proovida täita mõnd infoauku - kirjutada, rääkida millestki, mis inimesi huvitab, millest mul on teadmisi, kuid millest kuskil eriti infot ei ole. Olgu siis kasvõi lihtsalt eesti keelse info puudus. Tõenäoliselt ei tule ma paljude asjade pealegi ja seepärast meeldibki mulle alati sõbrantse pinnida ja küll neil juba tegelikult küsimusi jagub :) Seega andke küsimuste, arvamustega tuld!

Paraku pean pea liiva alla peitma selles osas, et paar juba alustatud õmblusprojektid on jäänud lõpetamata (loe jõuluseelik, millel vaid voodri alaserv teha ja luku juurest kinnitada ning kollane tuulekas). Kardan, et mõned lubadused on veel täitmata jäänud. Seda aga paljuski mitte koolitükkide rohkuse vaid kikilipsu kasvava trendi tõttu. Selle üle on mul muidugi ainult rõõmus meel, et novembrist alates lipsu trall täies hoos oli. Tänagi panin posti selle aasta viimased kaks lipsu ning veel hommegi on üks pakk üle anda. Detsembris sai lipsustatud üle 100 inimese - see juba on midagi! See on olnud ka mitte ainult töökuse mõttes tuleproov vaid ka sedapidi mõeldes, et hoolimata pikkadest õmblussahmimistest koolis ja takka otsa poole ööni kodus ei ole mul veel õmblemisest koppa ette visanud. Hetkel ei ole lihtsalt nö hobiprojektide jaoks suurt aega jätkunud, aga kui keegi annaks mulle homnepäev täiesti kohustustevaba päeva, siis võtaksin küll ühe kleititeo ette. 

Viimasel ajal on palju aega võtnud ka minu uue ruthsotnik.com lehe arendamine. Mina ise seda isiklikult muidugi ei programmeeri, aga pilte ja sisu ja disainivärki tuli ikka juurde mõelda. Hetkel on see leht üleval, kuid sealt on olulises osas veel sisu puudu ning töö sellega järkub. Õnneks on minu osa selle lehe käima saamises suures osas läbi ning saan oma aega panustada rohkem praktilisematesse tegevustesse. Blogi väljanägemisega tuleb ka tuleval aastal veidi tööd teha, sest nagu üldsus ütles, punapäisust on puudu! Nõustun. Viimaks sain ka lausa ühe ilukirjandusliku teose kätte võtta, mida ma juba mitu aastat teinud ei olnud (siinkohal pean mainima, et mul vajus Esta 19ne raamatu fakti nähes suu lahti). Aga eks ta ole - kes teeb, see jõuab.

Nonii, aga šampa külma ja arvuti kinni! Nüüd on hetk veel veidi puhata (võibolla ma ei pea vastu ja vuran mõned tükid kokku, mis mitu kuud riiulil seisavad) ja sügavalt sisse välja hingata. Uus aasta tuleb ja peagi ka minu blogi uus aasta. Äge värk!

Igatahes jään teie tagasisidet ja mõtteid ootama!

Sain täna hommikul siiditrükiga käe valgeks või tegelikult pigem mustaks, kui nüüd neid trükkivaid käsi vaadata. Olin seda tehnikat juba ammu proovida tahtnud ning seni on mul selle vastu teatav aukartus. Seetõttu said ka minu esimese katsetuse disainid pigem robustsed ja totakad, sest teadsin, et miskit võib üsna kergelt nässu minna - värvilärakas vales kohas, liiga palju värvi, liiga vähe värvi, pilt viltu, kangas kõrbenud jne. Seega tegin asja endale üsna riskivabaks ning trükkisin endale kaks Pekingi Parti, ühe Riia Balsami ja ühe Turisti Eine.

Pirtspreilnana võiksin öelda, et selle "mökerdamine" peidab endas suurt võlu. Meie lähenesime asjale muidugi kõige algelisemat teed pidi. Kujundasime endale pildi ning lõikasime selle kilest välja ning kandsime seeläbi kangale. Kujutan ette, et seda stencili värki siiditrükis ehk väga palju ei kasutada, sest see ei ole lihtsalt eriti otstarbekas. Küll aga saab selliseid väiksemaid asju sellega täitsa edukalt ja ütleks lausa, et mugavalt teha. 

Trükkimine ise ei võta üldse kaua aega, küll aga võtab aega raami eest hoolitsemine, mis on siiditrüki essents. Kuna meid oli trükkimas palju oli igaühel kasutada üks raam, mida siis pesema ja kuivatama pidi. See protsess tekitas mõnusa flow, kus vahepeal vaatad mis teised teevad, aitad neid, räägid niisama juttu või teed peegli abil endeleid:

Minul valmis esimese trükikatsetuse käigus siis nelja poekoti materjal. Kolm neist jõuavad ehk ka TTHK poodi müüki, aga võibolla leiavad need teisiti uued omanikud. Mina ise pretendeerin vaid ühele pardikotile. Siin on aga sündimas Riia Balsami kott, mille linnasiluetti oli paras katsumus välja lõigata.

Kotid valmis trükitud ja olengi valmis selleks aastaks koolikaaslastele häid pühi ja mõnusat aastavahetust soovima! Nüüd tarvis vaid kokku õmmelda ja ongi tehtud. Koolivaheaeg on alanud! 

Detsember on alati olnud suur meisterdamise kuu. Ikka läheb tarvis midagi, mida kellelegi armsale kinkida ning õnneks on minu tutvusringkonnas tavaks kinkida pigem midagi pisikest ja praktilist. 

Viimases ajakirja Käsitöö numbris jäid mulle silma Anu Kaelussoo vildist loomad ning mõtlesin sellele ideele läheneda omamoodi ning teha loomadest helkurid ning lisada prossikinnis. Soovid ka endale helkurloomi? See on tõesti imelihtne ning vaja läheb:

• Tükikest umbes 0,5cm paksust vilti (mina sain Abakhanist 1,25€)
• Helkurpaela (Abakhanist, 7,5cm laiune, meetrihinnaks 3,05€)
• Universaalliimi (mulle meeldib UHU kõikeliimiv liim)
• Õmmeldavaid prossialuseid 
• Teravaid kääre
• Niiti
• Nõela
• *Soovi korral prinditud loomasiluette, andekamad võivad muidugi ise joonistada.

Mina tegin nii:

• Otsisin internetist sobivad loomapildid, kus ei oleks liiga palju väikeseid detaile (raske välja lõigata) ning pikki väljaulatuvaid osasid, mis murduda võivad.
• Printisin siluetid, lõikasin paberist välja.
• Kandsin siluetid helkurpaela pahemale poolele.
• Lõikasin loomad helkurpaelast välja.
• Kleepisin loomad hoolikalt vildi külge. Siinkohal ongi väga oluline kasutada korralikku liimi. Teise võimalusena võib helkurpaela vildile kinnitada ka käsitsipistetega (näiteks sämppistes). 

• Lasin liimil korralikult kuivada.
• Lõikasin loomad vildist välja - eriti olulised on teravad käärid!
• Viimasena õmblesin külge prossialuse ja voila - valmis.

Nii lihtne see ongi ning ei võta üldse kaua aega. Pisike, ise tehtud ning praktiline jõulukingitus! Minul sai kokku terve loomaaed ning mõned teen veel. Mõtlen, kellele tahaksin veel väikese kingituse teha ning mis loom talle meeldida võiks. Isegi Harrile meeldisid!

Eile avati Hobusepea Galeriis Anu Hinti näitus "Puude taga on inimene". Juba pressiteates oli kirjas: "Oma tööde kaudu rõhutab ta looduskeskse kulgemise ja tänapäeva materiaalsete prioriteetide vahelist konflikti." ning galeriisse sisse astudes sai kohe lugeda ka mõtteid Indiaani tarkuste raamatust. Järgmisena köidavad mind fotod, mis on tehtud minu lapsepõlvekodu lähedal metsatukas, piltidel valged villased jakid, heegeldatud pitsid. Olen mõnesid nendest rõivastest ka varem piltidelt näinud, kuid seal seinal olevad pildid meeldisid mulle varasemast miskipärast enam. Ehk oli lugu sõnumis, mis piltide kõrval kirjas, ehk aga selles, et mul on selle metsatukaga pildil samuti oma lugu. 
Teatavasti on Hobusepea galeriis näitused ikka kahel korrusel ning ülemisel korruse saigi seekord vaadata ilusaid puhtaid fotosid ning allkorrusele suundudes sai kõike juba ehedalt ja oma silmaga näha. Ainult, et hoopis teistsuguses keskkonnas, kui oodata võiks. 

Mannekeenid olid asetatud kahte blokki, üks ühelpool ruumi, teine teisel pool. Mõlemat ruumi poolt ehtis valgusinstallatsioon, mis kangaste ja rõivastega mängis. Anu disainides on palju ruumilisust ning need tegid valgusmängu jälgimise oluliselt põnevamaks. Sinna tasub minna võttes aega, taburett tagumiku alla ja lihtsalt vaadata, mis toimuma hakkab. Kogu valguse, rõivaste ja heli tekitatav keskkond täidab oma eesmärki ning paneb mõtlema. Mõtlema jällegi viimasel ajal palju pinget pakkuvatele mõtetele ületarbimisest, jätkusuutlikkusest, loodusega harmoonias elamisest, tagasi juurte juurde ideest.

Näitusel olevad rõivad on valmistatud naturaalsetest kangastest, villast siidini, kaunistatud erinevas tehnikas ruumiliste aplikatsioonidega. See võiks väljendada ka osakest looduskeskse kulgemise ideest, mida kunstnik edasi soovis anda, samuti peegeldub see idee ka disainis eneses. Esemed on lõikelt lihtsad ning paljuski ajatu klassika. 

Autoportree

Ideaalne tuleviku riidekapp võikski sisaldada suures osas ajatut klassikat ning väiksemas osas nö emotsioonide väljendamise riideid - see oleks lihtsalt mõistlik, küll aga kahjulik suurtootjatele ning vaevalt, et inimesi on võimalik tekkinud tabimishullusest välja tuua. Mingid liikumised tekkisid peale Rana Plaza õnnetust, aga see on jäänud pigem nišikaks. Võime ju vaadata, näidata ka pilte Hiina reostusest, aga eks ka see jätab enamusi siiski külmaks. Igatahes on väga tublid need inimesed, kes ikka teemast räägivad ning püüavad sellele tähelepanu tõmmata, sest paraku on see oluline teema ja mitte nii väga enam tuleviku teema.

Õppides praegusel ajahetkel rätsepaks ei tea ma, mida tulevik toob, sest mulle tundub, et mitte väga kauges tulevikus võime näha suurt muudatust meie tarbimiskäitumises. Kuhu poole, pole mul õrna aimugi. Lohutav on fakt, et praktilised oskused ei jookse kunagi mööda külgi maha, kuid olen juba arvestanud mõttega, et puhtalt rätsepana ei pruugi ma kunagi oma leiba teenida. Aga eks igal elualal tuleb olla nutikas ning minna süvitsi. Teine fakt on ka see, et aina enam suudetakse ka sünteetilisi materjale parendada ning toota ka kvaliteetsemat polüestrit. Iseasi on selle keskkonna mõjudes, kuid ka puuvilla kasvatamise tõttu on tühjaks imetud nii mõnedki järved. Võta nüüd siis näpust, milline parim variant on - loomulikult vähesema ja teadlikuma tarbimise kõrval. Ma loodan, et mõtteviis muutub just sinnasuunas. Jalutasin eile Raekoja Platsil jõuluturul ning ei leidnud sel aastal enam ühtki käsitsi kootud kindapaari. Ma mõistan ka, mis kõik masinal kootud on - hinna tõttu. Kui ühes putkas on kindapaar 15€ ning kõrval sarnane paar küll hoole ja armastusega ning käsitsi kootud, kuid hind vähemalt sama palju otsa, siis eeldan kahjuks siiski, et klient valib soodsama variandi. Siiamaani käib klomp kurgus, kui kuulen vahel jälle, mis kudujate ja heegeldajate päeva teenistus on - ühesõnaga päevaga jääb oma elamiskulude tõttu siiski miinusesse. Tõepoolest hoian pöidlaid, et see muutuks, pidagu mind siis naiivitariks, aga eks ma olen ka. Loodan ikka head!

Võib tõepoolest öelda, et mul on juba varajased jõulud, sest tellisin endale ühepikalt tagaigatsetud raamatu ning sain selle täna kätte! Eks ma natuke pelgasin ka, et kas raamat on ikka see, mis lubatud ja nii asjalik, kui loodan. Veebist tellimisega juba on ju nii, et täpselt ei tea, mis paki sees ikkagi lõpuks on. Selle raamatuga läks aga küll imehästi!

Raamatu nimeks on "Fabric for Fashion - The Swatch Book". Oleme ka koolis endale väikestviisi materjalinäidiste kogumikku kokku pannud, kuid mitmeid materjale ja kanganäidiseid ei ole meil võtta ning ka juttu kangaste juurde sooviks rohkem. Nii ma siis olingi Muhv ning tegin endale ise raamatu näol jõulukingi. Raamat on mõnusate paksude kaantega ning mõeldud kasutamiseks, ei mingit ludri köidet või õrnu lehekülgi. Ega see paks klantspaber looduse seisukohalt miskit head ole, aga hetke köite juures õigustab see end täielikult. Sisu küljest rääkides on materjalid ilusti puust ja punaseks tehtud ehk siis räägitud veidi nii kangaste kudumisest, lõimest, sidusest ning edasi juba kategoriseeritud vastavalt päritolule (taimsed, loomsed, sünteetilised). Iga materjalinäidise ehk swatch'i juures on ka pisike selgitav tekst - olgu see siis, kuidas see kootud on, milliseid konkreetse kanga variante on olemas või siis, kus seda kasutada või millised oleksid alternatiivsed kangad. 

Raamatus on ka mõnusalt palju illustratiivseid pilte, mida millest tehtud on. Mõnusalt inspireeriv! Mida raamatus näidiste näol ei ole on erinevad nö mustrid, küll aga on nende kohta mõningast pildimaterjali ning idee saab selgeks. Mustrite all mõtlen ma näiteks kalasaba, hundihammast, Walesi Printsi ruutu jms. 

Minu lemmiklehekülg raamatus on üsna alguses, kus on kõrvuti naturaalsed kangad ning nende sünteetilised alternatiivid. Kõrvuti katsudes tekib minus vähemalt lootusekiir, et suudan kunagi neid materjale lihtsalt näputundest ära määrata. Samuti on lahe, et selgitavas tekstis ei tehta sünteetilisi alternatiive üldse mitte maha vaid räägitakse nii plussidest kui miinustest. 

Raamatu lõpupoole on toodud ka veidi erilisemaid kangaid, mida ehk Eestis niisama ei kohtagi. Kanepit ja jutet ehk küll, aga banaanikangast ma varem veel katsunud küll ei olnud. Samuti pakkus mulle huvi, milline on ramjee, sest sellest on meil ka materjaliõpetuses juttu olnud. 

Igatahes Muhv on sellel aastal tubli ning tegi mulle väärt kingi!

Koolis on ka natuke jõulune aeg, sest alustasin täna endale seeliku õmblemist. Jep, lõpuks midagi ka endale selga! Täna oli minu produktiivsus üsna madal ning seega sain vaid lõike kangale, välja lõigatud natuke planeeritud ja kokku traageldatud. Homme siis esimene proov!

Hetkel on liikvel igasugu viirushaiguseid ning seetõttu oli hea täna seelikut välja lõigata - sain mõnuga laiutada. Alla serva tuleb ka see nö scallop lõikekohase kandiga, aga selle saab alles pärast proovi määrata. Põnev, põnev! Hoian hinge kinni, et see minu poolt konstrueeritud lõige on korrektne! Homme saan teada, ehk ongi ideaalne.