Reede oli täielik infouputuse päev. Ma pole tõepoolest ammu korraga nii palju uut ja huvitavat teada saanud ja kogenud! Nimelt oli kooli poolt korraldatud ekskursioonide päev. Hommikupoolikul käisime materjaliõpetuse raames erinevates kangapoodides ning meile rääkis nii meie enda õpetaja kui ka kangapoe esindajad. Minu maailmapilt erinevate kangaste ja materjalide küllusest avadrub igapäevaga ning kanganimetused omandavad aina uusi tähendusi ja materjalitunnetusi. Võrratu maailm, millest tahaksin aina rohkem teada ning õnneks on mul see võimalus. 

Esimesena külastasime Saana kauplust, kus olen küll korra varem käinud, kuid kuna need kangad on minu hinnaklassist pigem väljas, siis ei ole mu tee mind sinna rohkem viinud. Küll aga leidsin sealt juba ka taskukohasemaid ning siiski väga kvaliteetseid kangaid ning tekkis kohe mitmeid ideid. Kindlasti hakkan õmblusalase kogemustepagasi suurenedes seal tihemini käima! Samuti on tark mõte erinevate materjalide tunnetus käe sisse saada, et neid häid kangaid siis ka näiteks mõnes siltideta kangaresti hunnikus ära tunda! Kindlasti tasub Saanasse minna ka siis, kui on mõnele lihtsmale kangale mõnd lisanüanssi tarvis, sest efektseid kangaid, millega hõlpsalt rõivaid kaunistada on seal ohhoi kui palju.

Loomulikult külastasime ka Trend Tekstiili kauplust, kus on samuti väga erinevaid kangaid ning väga erineva hinnaklassiga - alates umbes 8€ meeter kuni 300€ meeter välja. Kalleimad on siis tikanditega disainerkangad, millele tasub kindlasti pilk peale heita. Usun, et ka Trend Tekstiilist saab tulevikus koht, kuhu hea meelega koos kliendiga läheksin, sest kangad on seal hoolikalt valitud, õhkkond mõnus ning ka teenindus ja abi super. Isegi kui ma saan kanga alaselt oluliselt targemaks kui praegu ei saa ma kindlasti kõike tundma ning Trend Tekstiili juures ongi väga armas see, et saab alati küsida ning osatakse ka põhjalikult vastata ning pakkuda sobivamaid kangaid. Samuti on kauba paigutus väga hästi läbi mõeldud. Seal näidati meile ka väga vahvat barree siidi, mis esmasel vaatlemisel võibolla nii kaunis ei tundunudki, kuid kui selle langemist vaadata, siis muutub see eriliselt kauniks. Visake pilk peale!

Kolmandaks külastasime Empresso Kangaid. Olin sellest varem kuulnud, kuid koht tundus selline salapärane ning kui kodulehte külastasin, siis tekkis ka kerge aukartus. Tegelikkuses teevad nad aga väga tänuväärset tööd ning just nende käest on võimalik saada võiks lausa öelda, et maailma kvaliteetseimate ettevõtete kangaid. Tuntuim on ehk ülikonnakangaid loov Dormeuil, mis on siis Prantsuse perefirma, mille kangaid toodetakse Inglismaal. Samuti leiab sealt Loro Piana kangaid ning eraldi naiste jaoks ka näiteks Valentino ning Ungaro. Kõigile neile, kes on lugenud raamatut "Ühe mantli lugu" peab lihtsalt ütlema, et Tallinnas on koht, kus saab katsuda Vikunja villast kanga näidiseid ning see on Empresso! Emotsioone ei olegi vist mõtet kireldada - iga kangafanatt saab aru, kui äge see on! Hoolimata sellest, et Empresso näol on tegu väga kvaliteetsete ning luksuslike kangaste salongiga on õhkkond seal väga tervitav ning uudistama on oodatud kõik kangahuvilised. Ei tasu aukartust tunda ja astuge julgelt sisse, päriselt ka!

Kuna unustasin fotoka koju sain teha paar pilti vaid enda hirmvana iPodiga, aga natuke mekki siiski.

Loodan, et jõuan kunagi oma algaval rätsepa kutse teel kunagi nii kaugele, et suudan luua kauneid ülikondi ka näiteks Dormeuil'i kangaid kasutades või õmblen mõnele kaunile naisele Chaneli puuvilla ja kašmiirisegusest kangast kostüümi. On, kuhu poole püüelda ning mille nimel vaeva näha!

Päeva teises pooles käisime aga õmblustööstuse telgitaguseid vaatamas ning pilt avaneski umbes täpselt selline nagu ma ette oli kujutanud. Tegu oli siis hübriidiga Bangladeshi filmidest nähtuga ning kuskl youtube'i avarustes on ka õmbleja ametit tutvustavad Eesti keelsed videot, kus asi näeb päris kena välja. Tegelikkus ongi kuskil seal vahepeal, aga siiski piisavalt trööstitu, et ma võimalusel sellisesse ettevõttesse enam ei läheks. Siiski on mu hea meel, et olen käinud ja näinud ning enne tsehhist lahkumist seisatasin veelkord mälupildi jaoks ning tõepoolest jäi see mul ehedalt meelde. 

Aga see ei ole veel kõik! Kuna nii koolis kui tulevases ametis on oluline ka joonistusoskus, siis kasutasin head võimalust ning sain vahvalt joonistamise õpetajalt Elvilt lausa eratunni! Ma pole enam aastaid eriti joonistanud ning ega ma eriti ei oska ka. Inimfiguuri joonistamine on minu jaoks eriliselt raske ning hoolimata sellest, et olen internetist vaadanud erinevaid videosid, lapanud ja lugenud mitmeid raamatuid ning nende õpetuste järgi end arendada püüdnud - tulu suurt ei miskit. Elvi suutis mulle aga paar tunni jooksul selgeks teha inimese proportsioonid ning õpetas mind veidi teisiti vaatama. Loomulikult ei tule mul ikka kõik kohe välja, aga oskan nüüd asjale süsteemsemalt läheneda ning nüüd on mul hea stardipunkt, kust alustada. Seletades kasutas ta tegelikult sama süsteemi, millest olin raamatutest varem lugenud, aga tõsiasi on, et reaalset õpetajat raamat ning interneti videod siiski ei asenda. Väga armas on Elvi puhul ka see, et ta on väga rahulik ning toetav. Sel reede pärastlõunal olin juba väga väsinud ning see ei olnud ehk parim hetk õppimiseks, kuid ta suutis mind siiski piisavalt palju kuidagimoodi utsitada, kuigi mul oli väga väga raske. Samuti andis ta mulle häid ideid, kuidas edasi harjutada ning kindlasti lähen tema juurde veel. Ma pean ikka natuke reklaami ka tegema, sest ta on tõesti väga tore. Nimelt õpetab ta joonistamist kõikidele huvlistele Kunstikambris Kiiks. Juba järgmisel pühapäeval 5. oktoobril algab kursus "Realistlik joonistamine", mille alustalasid ta mullegi tutvustas. Soovitan soojalt!

Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust minu vana tuttav fotograaf Katrin ning tuli juba järgmisel päeval kikilipse uudistama. Jäime siis pikemalt juttu ajama ning Katrinil tuli idee teha üks äge fotosessioon kasutades sügisesi pihlakaid ning minu juuksetoon paistis just hästi sobivat. Ütlesin kohe, et olen nõus ent minu puhul peab arvestama, et ma ei ole poseerimises veel eriti tugev. Peab muidugi mainima, et blogi pidamine on pannud mind rohkem kaamera ette kui ei iial varem ning kogemusi hakkab juba vaikselt tekkima. Niisiis rääksime natuke stiilist ning Katrinil tekkis juba päris täpne visioon ning tema leidis oma oskusliku fotosilmaga ka väga mõnusad lokatsioonid. Stiilis leppisime kokku, et mängime kontrastide peale - peamisteks värvideks said siis oranž ja elektrisinine. Nii elektrisinised püksid kui ka must kleit on minu enda looming.

Pildistamise päeval oli Katrin juba varahommikust saadik vaheldumisi muude tegevustega pihlakakeesid valmistanud. Natuke sain isegi kätti külge panna, kuid siis ootas juba meik ja soeg. Meigi ja soengu tegi vahva MUMU ehk Maret Ubaleht. Minu jaoks oli see elus teine kord, kui keegi mulle korraliku fotomeigi teeb - selline sättimine on esialgu harjumatu ent tunni möödudes tundus see juba täiesti normaalne, et mitu inimest minu riideid, juukseid ja kõike muud sätib. Peeglisse keeldusin vaatamast enne, kui kõik juba valmis, et ikka korraliku üllatuse osaliseks saaksin. Ja üllatus see oli! Ma küll umbes teadsin, mis värve kasutati ning, et mul on lahti kammitud lokid, aga päris pilt ilmnes ikka peegli ees. Selliste shootide juures ongi äge just ümberkehastumine ning see, kuidas välimust mitmetes eri suudades muuta saab. Teine faktor on muidugi ka kaamerasilm ning selle rakursid ning nende koosmõjus saab kujundada juba väga vingeid kujundeid ja illusioone.

Katriniga on alati väga lahe koos tööd teha. Pildistanud ta mind varem ei olnud ning ta pidi ikka ilusti vaeva nägema ning näitas mulle ette erinevaid poose, rääkis lugusid ning pistis mulle ka sellesama kimbu kätte. Loovust ja energiat tal jagub! Teine kordki!

Suur, suur aitäh Sulle Kati! Hoolimata sellest, et mul oli lõpuks juba päris külm ning ka väsimus tuli peale on seda shooti väga lahe meenutada ning oh, mis pildid... Nii uhket pihlakakeed juba igaüks ei kanna!

Olen juba pool aastat taga ajanud ilusat seljakotti ning otsinud seda nii Eesti poodidest kui reisil olles ja loomulikult ka second handist, aga mida pole seda pole. Kui ma nüüd kaks nädalat juba käekotiga koolis käinud olin otsustasin õlas tugevat valu tundes, et nii enam ei saa - peab kiirelt seljakoti õmblema. Mõte iseenesest hea, aga kuna kott sai tõesti valmistatud praktilisel eesmärgil ja tuli takus, siis esinevad sellel mitmed ilulised puudujäägid, mis õnneks võhikule siiski ehk silma ei torka. Üldpildis on kott aga väga mõnus, sest mõõdud tegin täpselt enda asjade järgi ning taskuid sai ka piisavalt.

Kott sai tehtud kodus olevatest materjalidest - vaid magnetkinnituse olin varem kindla koti tegemise eesmärgiga ostnud. Kangas on juba aastaid tagasi ostetud ning olin sellest mingi õlakoti laadse moodustise välja lõiganud. Viimane kord kui emal külas käisin haarasin selle kaasa ja harutasin üles. Kuna lillelist kangast (mööblikangas) piisavalt ei olnud lisasin kevadel nodivahetuselt saadud linast kangast, mis omavahel ilusti kokku sobisid. Voodriks kasutasin roosat voodrit, mis Uuskasutuskeskusest sain ning arvasin siis, et tegu on polüestriga, kuid sellega toimetades mulle tundub, et on siiski viskoosvooder. 

Harri oli armas ja aitas mul ööse panna. Ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanud, sest isegi temal võttis see käed läbi. Magnetit aitas ja mehejõud paigaldada, oh mis rõõm!

Uudistades ühtainsat seljakotti, mis mul kodus oli leidsin, et seljaosa lahendatakse tavaliselt nii. Tegin siis järgi ja täitsa tore tuli. Teadsin seda, et tahan seljaosa kindlasti pehmet või kuidagi viisi tugevdatult ning kuna poodi ei olnud tuju minna, siis võtsin lihtsalt kahekordse fliisi ja nö teppisin selle seljaosale ja ka põhja, et kotil rohkem vormi oleks. See muutis koti küll raskemaks, aga samas on kotti oluliselt mugavam täita ning selja peal on see mõnus pehme ning igasugu mügarused, mis koti sisust tekkida võivad ei häiri.

Koolis harjutatud vigurõmblemisest oli teppimise juures täitsa kasu ning kaared tulid esimese korraga üsna kenad.

Sisse panin siis roosa voodri (uskuge mind, kui oleks olnud valida oleksin valinud mingi beeži tooni) niiet kogu krempel tuli üsna roosa. Samas on hea meel, et olemasolevaid materjale ära kasutada sain ning aastaid tagasi koti jaoks ostetud kangast lõpuks kott sai! Voodri seljaosa vahele õmblesin ka veel laia kummi, et sinna mapid vahele lükata saaksin. Natuke ebamugav on mappe küll sinna vahele panna, aga kui need juba seal on, siis on kott palju paremini organiseeritud ning kõik muu mudru saan mappide ette panna. Pealegi on siis ka seljaosa sirge. Väärt mõte igatahes!

Kott valmis siis ühe pühapäeva jooksul. Kavand sai tehtud küll juba laupäeva õhtul ning ka mõõdud paika pandud. Plaani tegemiseks kasutasin esimest korda 1/3 joonlauda, mis on väga lahe asi, sest täismõõdus ju kavandit ei tee ning koguaeg arvutada on ka tüütu. Selle joonlauaga saab aga proportsionaalselt õige joonise 1 2 3 valmis teha. Pühapäeva hommikul kümne ajal lõikasin tükid välja ning õmblesin seda vahepeal muid asju tehes kuni kella üheksani õhtul. Usun, et töötunde kulus mul sinna alla tegelikult kuskil 6, sest käisin päeval veel jalutamas tegin süüa jms. Kindlasti oleks selle koti tegemine oluliselt rohkem aega võtnud, kui ma poleks plaani teinud. Kindlasti oleks selle koti tegemine vähem aega võtnud, kui minu õmblusmasin oleks mõeldud ja nii paksude matejalide õmblemiseks. Koti peale kulus kolm purunenud nõela, kuigi käsitlesin masinat äärmise õrnusega. Õnneks on mul masinanõelu tavaliselt varuks, aga nüüd peab vist tõesti varusid täiendama!

Mõnusal teisipäevaõhtul käisime aga vanalinnas patseerimas ning otsisime hea kooki ja kohvi - leidsime! Soovitan soojalt kõigil külastada Neitsitorni kohvikut. Minu kakao oli super hea ning porgandi toorjuustukook viis samuti keele alla. Kuni ilmad veel kannatavad saab ka linnamüürilt alla vaadates head kraami nautida, aga ka seest avaneb ilus vaade ning sisustuselemendid on ka Neitsitornile kohased (raudrüüd jms). 

Nautisime oma kooki ja jooki õues hobuste seltsis. Teine kordki!

Viimase kahe nädala jooksul olen nii palju inspiratsiooni saanud. Paljud asjad on juba ammu kuskil kauges mõttesopis olnud ning nüüd jälle pinnale toodud ning mitmed mõtted mõnusad ja värsked. Vanematest mõtetest olen ammu tahtnud veegi täiendada oma taskutega mugavate seelikute kollektsiooni ning leidsin nüüd riiulist lausa sobiva kanga. Idee tuli pinnale, kui mängisin eile ühe pildistamisessiooni mõttega. Ei tea, kas seelik läheks seal kaubaks, aga ega enne teada ei saa, kui seelik valmis ning siis saab juba katsetada!

Teine ammu mõttes olnud idee tekkis, kui nägin internetiavarustes Maris Kaljumäe kirjeldamatult ilusat teost vanutatud kampsunitest. Seda nähes tekkis soov ka ise vanutamist proovida. Kuna mul aga kogemused sellega puuduvad, siis jätsin mõtte ootele. Täna rääkis aga Materjaliõpetuse õpetaja muuseas ka just sellest pesumasinas vanutamisest ning sain natuke julgust juurde. Ega see tegelikult keeruline ei olegi. Esmalt peaksingi endale nö materjali valmis vanutama ja siis saaks vaadata, mis sellest teha saaks. Oi, mulle meeldib see mõte. Ideaalne oleks muidugi ka veel juba valmis toode masinast vanutamiseks korra veel läbi lasta, aga arvan, et see ei tule kõne alla, sest kui kasutan erinevaid kampsuneid, siis need tõenäoliselt ka kahanevad erinevalt. Põnev, põnev!

Nüüd aga olengi kahe tule vahel. Iseenesest peaks natuke puhkama, sest eelmise nädalavahetuse Uue Maailma Festival võttis parasjagu läbi, sest uus koolinädal tuli kohe otsa ja ei olegi jõudnud väga hinge tõmmata. Samas on nii palju ideid, mis teostamist tahavad. Tuleb kuidagi balanss leida ning nädalavahetusel ka seenele minna! Sügavkülmas veel ruumi on. 

Praegu aga organiseerin natuke oma koolikraami ning tundub, et pean korra veel poodidesse kolama minema, sest puudu on veel mõned pliiatsid, lekaalid.

Seoses sellega, et kõik on uus septembrikuus on mul ka meeletu magusaisu. Loodan, et see läheb paari nädala jooksul üle, sest suhkrukogused on megad! Kuna ma aga tavaliselt väga palju magusat ei söö, siis on praegune hetk täitsa ok. Sellel nädalal sain koolis palju ka masinalõmblemist harjutada. Nagu ka mainisin, siis tööstuslikega on ikka suts teine õmmelda kui kodumasinatega ning see vajabki harjutamist. Sain proovida ka tööstuslikku overlokki ja oi see on kiire! Selle pedaali tunnetust ma kätte ei saanudki. Harjumatu oli ka see, et kiirust reguleerid vasaku jalaga ja paremaga tõstad talda. Olles paremakäeline oleks parema jalaga ehk natukenegi looturikkam see kiiruse reguleerimine, aga ma ei taha halbu harjumusi endale sisse ka harjutada ning möllasin ikka nii nagu peab. Nalja selle masinaga sai, sest sain jälgida paljude nägu, kui nad esimest korda selle overloki pedaalile vajutasid. Näod olid lihtsalt priceless! Eks mul endal oli sama. Igatahes, koolis on lõbus!

Terve nädal kibekiiret valmistumist Uue Maailma Festivaliks ongi nüüd läbi ning ka Festival sai mööda. Ma olen siiralt tänulik kõigile, kes mind üles otsisid ning kõikidele huvilistele, uudistajatele, klientidele! Teid oli uskumatult palju ning sel nädalavahetusel saadud energiat jagub mul veel nii mõnekski ajaks ning jaksu uutele kangajahi tuuridele minekuks on nüüd ka varnast võtta! Omaniku leidsid mitmed kikilipsud ning omanikeks said täiesti võrdselt nii mehed kui naised. Palju oli ka kinnaste proovijaid ning vastu sai võetud mitmed kindatellimused. Minul on aga kärmed käed, seega kel veel kindasoovi, siis võtke ühendust! Saan kududa kindad täpselt teie käe järgi! Targad naised festivalil teadsid juba öelda, et pihlakate ja seente arvukus pidavat külma talve tähendama ning soovisid mulle jõudu ja kärmeid vardaliigutusi. 

Proovisin festivalil teha ka väikest viisi lipsustatistikat küsides, missugune lips uudistajatele esimesena silma jäi. Minu statistikast ei tulnud aga midagi välja, sest pilgupüüdjad olid täiesti erinevad. Kui nüüd peaks ühe siiski välja tooma, siis võiks see olla see lips. Meestele meeldis see enda jõulise oleku poolest, sest tegu on paksema materjaliga ning lips hoiab väga hästi vormi. Naistele tundus see meeldivat pigem mõnusa koloriidi poolest.

Meeldiva üllatusena jäin ma silma ka mitmetele meediaväljaannetele. Selle peale ma isegi ei tulnud, et keegi võiks tahta mind mõne tänavamoe kolumni jaoks pildistada või mind intervjueerida. See võttis kohe kohmetuks. Püüan nüüd silmad kõrvad lahti hoida, kui mõnes stiilinurgas minust mõni pilt peaks leiduma ja eks ma siis annan teada ja näitan teile ka!

Esimese kaamera ees tehtud intervjuu ristsed on nüüd aga saadud ning armas Katriin küsis minult mõned küsimused. Kuna see kõik tuli nii ootamatult, siis puterdasin parasjagu, aga olen jälle kogemuse võrra rikkam ning ehk suudan järgmisel korral paremini lauseid formuleerida ning aeglasemalt rääkida.

Minu esimest intervjuud kaamera ees saab vaadata Siit ning mind saab pildis näha kuskil 02:09:12.

Kohe peale seda sain natuke juttu rääkida ja Uue Maailma Raadiole, aga seda kohta ei suutnud ma järelkuulamisest üles leida. Kui keegi satub peale, andke mulle ka teada!

Igatahes, suur tänu veelkord kõigile, kes uudistama tulid ja tänan ka rohkete kiidusõnade eest. Suur heameel on mul ka seetõttu, et mööda jalutas ka palju inimesi, kellel on juba minu tehtud kikilips ning kui küsisin, kas lips on ka kasutust leidnud, siis kõik olid seda vähemalt ühel korral kandnud ning mõni tragim lausa pidevalt - super lahe värk!

Kuna huvi lipsude vastu on suur, siis püüan selle nädala jooksul korralikult ka oma avalikul Facebooki lehel olevat lipsukogu galeriid täiendada, et kõik lipsud endale omaniku leiaksid. Aina täieneva lipsukogu leiab Siit! Oma Facebooki lehel annan teada ka oma jookvatest tegemistest, uutest valminud töödest, blogipostitustest - ühesõnaga kõigest mis toimub. Kes soovib kursis olla, siis ootan teid kampa!

Nonii, esimene koolinädal on otsa saanud ja juba endale hilisemaks lugemiseks tahaks miskit kirja panna. Kindlasti on seda postitust mul kahe aasta pärast, mil rätsep-stilisti paberid käes, huvitav lugeda!

Esimene nädal on olnud paras kohanemise nädal. Koolikeskkond on mulle juba kuidagi võõraks jäänud, sest tööl käimise harjumus juba sees ning ka ülikoolis oli hoopis teisiti. Sellises klassikalises koolitunnis polnud ma teab mis ajast käinud, aga eks neid klassikalisi koolitunde on meie õppekavas vähe ning ainult alguses. Ega õmblemist ju kuivalt ei õpi, ikka praktika käigus! 

Enne kooli minekut, tegin põhjalikku eeltööd ning suhtlesin mitmete lõpetanutega ning teiste selle koolis käinutega, sest otsus päevasesse õppesse minna ei tulnud kergelt. Küll aga andis mulle jõudu juurde õpilaste ja vilistlaste tagasiside ning kõik kiitsid siiralt. Hoolimata kiidusõnadest olin ma igaks juhuks veidi skeptiline, aga pean tõdema, et tõepoolest on seal väga lahe! Sellel aastal on ka muidugi palju uusi õppejõude või õpetajaid, ma ei teagi kuidas neid nimetama peaks, kes on kindlasti uue hingamisega. Üllatav oli ka see, et minu kaasõpilastest umbes pooled on kõrgharidusega. See on minu meelest väga lahe, sest  inimesi on igast valdkonnast. Väga veel tutvuda ei ole jõudnud ning kõik näodki pole veel meeles, aga küll jõuab. Õnneks on meil juba alguses nädalas kaks tervenisti praktikapäeva, kus mõnus õhkkond ja saab natuke juttu ka ajada. 

Koolis olles on tihti kummaline tunne ja küsin endalt, et kas tõesti räägitaksegi nii suure kirega kangastest ja pistetest ja kogu sellest maailmast. Tundub nii uskumatu, sest üldiselt, kui kellelegi õmblemisjuttu rääkida tahan, siis huviga kuulajaid leidub vähe. Tahaks end lausa näpistada! Lahe oli ka Dormeuil'i kangaid oma käega katsuda, sest need on ehk maailma ühed kvaliteetseimad üldse. See oleks äge, kui ma ükskord neid kangaid kasutades mõne ülikonna teeks. On kuhu poole püüelda.

Praktikas on alguses alusõpe, kus teeme erinevaid käsitsipisteid ning natuke masinpisteid. Ma polnud varem ka uuema aja tööstusliku masinaga õmmelnud ning ka see oli kogemus omaette, sest korra läks ikka koordinatsioon täitsa sassi. Nõuka tööstusmasinatel õmblemine on üsna sarnane kodumasinatega, suurim vahe on stabiilsuses ning kiiruses. Koolis on aga modernsem masinapark ning kahe jalaga kiirust reguleerima pole ma harjunud ning põlvetõstuk vajab ka veel harjutamist. Kolmandaks niitide lõikamine kerge kannavajutusega. Kolm lihtsalt liigutust, aga vajavad harjutamist. Siiski tulid mul esimesed harjutused ehk joonte järgi erinevate kujundite õmblemised täitsa hästi välja, aeglaselt, aga hästi. Triikimiskeskused on ka täielik õnnistus, sest kui kodus kikilipse teen, siis teen ikka mitu korraga ning seetõttu võin vahel tund aega järjest triikida. Selle aja jooksul jõuab triikimislaud juba parasjagu kuumaks minna ning lõpuks hakkab alt juba ka kondentsi tilkuma ning näpud peavad samuti rauast olema. Triikimiskeskustel on aga jahutus/auruimur. Vat mis oleks siis lipse õmmelda!

Esimese praktikapäeva lõpuks olin ma hakkama saanud sellise õppe lapikesega.

Mul on siiralt hea meel, et ma tegin valiku kooli minna ning ootan juba neid uusi adrenaliinilakse, kus käed kliendi kangasse löön ning sellest midagi ilusat tuleb!

Juulis pöördus minu poole mu vana sõbranna Liina sooviga, et ma talle ühe kleidi õmbleksin. Uurisin, mis tal täpsemalt mõttes on, et kindel olla, kas see mulle ikka jõukohane oleks. Kuna Liina soovis tegelikult lihtsat, aga hästi istuvat ratasklošš seelikuosaga kleiti, tundus see täitsa paras proovikivi olevat. Pealegi olin ma talle juba ühe pliiatsseeliku varem teinud ning nii õudne kellelegi teisele õmblemine ei tundunud. 

Joonises kokku lepitud ning mõõdud võetud otsustasin lähtuda Sellest Burda lõikest. Küll aga muutsin seda parajal määral jättes ära hiiglasuure dekoltee, esikeskjoone õmbluse ning muutsin ka varrukakaared nö tavaliseks. 

Kui endale midagi õmblen, siis oskan juba silma järgi aru saada, kas mõõdud on loogilised. Kellelegi teisele õmmeldes on kahtluseuss alati hirmus suur ning käed värisevad. Siiamaani on aga kõik hästi läinud ning vanasõna kümme korda mõõda üks kord lõika, alati kasuks tulnud. Olen ka alati veidi laiemad õmblusvarud jätnud - igaks juhuks. Selle kleidi puhul pean aga ütlema, et proovis pidin seda üsna palju mudima, aga hästi istuva kleidi puhul ongi see vast normaalne. 

Kleidi õmblemine läks ladusalt, sest iseenesest oli tegu lihtsa tegumoega kleidiga. Ainus, mis oli harjumatu oli see hiigelsuur seelik! Seda oli tõesti palju - terve mu töölaud oli seda täis! Kokku traageldasin lausa söögilaua taga, et mõnusam oleks. 

Kleidile sai tehtud ka veel teine proov, sest kahtlustasin, et seljal oleva lukuga on jälle natuke pahasti - oligi. Nimelt kipub mul lukk eemale hoidma, aga selle vea sai hõlpsalt parandatud ning kui mõned natuke viltused pisted pikkadel õmblustel välja arvata, siis tuli kleit täitsa kena. Veelgi ägedamad on muidugi need pildid, mis Liina mulle saatis! Tema lahkel loal jääb üks nendest piltidest ka postitust lõpetama!

Järgmiste kleitideni!