Seljakoti hullus!

Olen juba pool aastat taga ajanud ilusat seljakotti ning otsinud seda nii Eesti poodidest kui reisil olles ja loomulikult ka second handist, aga mida pole seda pole. Kui ma nüüd kaks nädalat juba käekotiga koolis käinud olin otsustasin õlas tugevat valu tundes, et nii enam ei saa - peab kiirelt seljakoti õmblema. Mõte iseenesest hea, aga kuna kott sai tõesti valmistatud praktilisel eesmärgil ja tuli takus, siis esinevad sellel mitmed ilulised puudujäägid, mis õnneks võhikule siiski ehk silma ei torka. Üldpildis on kott aga väga mõnus, sest mõõdud tegin täpselt enda asjade järgi ning taskuid sai ka piisavalt.



Kott sai tehtud kodus olevatest materjalidest - vaid magnetkinnituse olin varem kindla koti tegemise eesmärgiga ostnud. Kangas on juba aastaid tagasi ostetud ning olin sellest mingi õlakoti laadse moodustise välja lõiganud. Viimane kord kui emal külas käisin haarasin selle kaasa ja harutasin üles. Kuna lillelist kangast (mööblikangas) piisavalt ei olnud lisasin kevadel nodivahetuselt saadud linast kangast, mis omavahel ilusti kokku sobisid. Voodriks kasutasin roosat voodrit, mis Uuskasutuskeskusest sain ning arvasin siis, et tegu on polüestriga, kuid sellega toimetades mulle tundub, et on siiski viskoosvooder. 


Harri oli armas ja aitas mul ööse panna. Ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanud, sest isegi temal võttis see käed läbi. Magnetit aitas ja mehejõud paigaldada, oh mis rõõm!


Uudistades ühtainsat seljakotti, mis mul kodus oli leidsin, et seljaosa lahendatakse tavaliselt nii. Tegin siis järgi ja täitsa tore tuli. Teadsin seda, et tahan seljaosa kindlasti pehmet või kuidagi viisi tugevdatult ning kuna poodi ei olnud tuju minna, siis võtsin lihtsalt kahekordse fliisi ja nö teppisin selle seljaosale ja ka põhja, et kotil rohkem vormi oleks. See muutis koti küll raskemaks, aga samas on kotti oluliselt mugavam täita ning selja peal on see mõnus pehme ning igasugu mügarused, mis koti sisust tekkida võivad ei häiri.


Koolis harjutatud vigurõmblemisest oli teppimise juures täitsa kasu ning kaared tulid esimese korraga üsna kenad.


Sisse panin siis roosa voodri (uskuge mind, kui oleks olnud valida oleksin valinud mingi beeži tooni) niiet kogu krempel tuli üsna roosa. Samas on hea meel, et olemasolevaid materjale ära kasutada sain ning aastaid tagasi koti jaoks ostetud kangast lõpuks kott sai! Voodri seljaosa vahele õmblesin ka veel laia kummi, et sinna mapid vahele lükata saaksin. Natuke ebamugav on mappe küll sinna vahele panna, aga kui need juba seal on, siis on kott palju paremini organiseeritud ning kõik muu mudru saan mappide ette panna. Pealegi on siis ka seljaosa sirge. Väärt mõte igatahes!

Kott valmis siis ühe pühapäeva jooksul. Kavand sai tehtud küll juba laupäeva õhtul ning ka mõõdud paika pandud. Plaani tegemiseks kasutasin esimest korda 1/3 joonlauda, mis on väga lahe asi, sest täismõõdus ju kavandit ei tee ning koguaeg arvutada on ka tüütu. Selle joonlauaga saab aga proportsionaalselt õige joonise 1 2 3 valmis teha. Pühapäeva hommikul kümne ajal lõikasin tükid välja ning õmblesin seda vahepeal muid asju tehes kuni kella üheksani õhtul. Usun, et töötunde kulus mul sinna alla tegelikult kuskil 6, sest käisin päeval veel jalutamas tegin süüa jms. Kindlasti oleks selle koti tegemine oluliselt rohkem aega võtnud, kui ma poleks plaani teinud. Kindlasti oleks selle koti tegemine vähem aega võtnud, kui minu õmblusmasin oleks mõeldud ja nii paksude matejalide õmblemiseks. Koti peale kulus kolm purunenud nõela, kuigi käsitlesin masinat äärmise õrnusega. Õnneks on mul masinanõelu tavaliselt varuks, aga nüüd peab vist tõesti varusid täiendama!

Mõnusal teisipäevaõhtul käisime aga vanalinnas patseerimas ning otsisime hea kooki ja kohvi - leidsime! Soovitan soojalt kõigil külastada Neitsitorni kohvikut. Minu kakao oli super hea ning porgandi toorjuustukook viis samuti keele alla. Kuni ilmad veel kannatavad saab ka linnamüürilt alla vaadates head kraami nautida, aga ka seest avaneb ilus vaade ning sisustuselemendid on ka Neitsitornile kohased (raudrüüd jms). 


Nautisime oma kooki ja jooki õues hobuste seltsis. Teine kordki!










6 comments :

  1. Ei no, vapustav kott! Ise ei saaks ma sellise asjaga küll hakkama, et on vaja ja hakkan pihta ja saabki tehtud üks seljakott :) Tahaks esiteks lõiget jne... Nii et imetlen väga su saavutust!
    P.S. Polnud sellisest joonlauast kuulnud, ilmselt mingi tsunftiasi, aga tundub väga kasulik ja lahe!
    P.P.S. Kuulsin just sõpradelt kurtmist, et käisid Neitsitorni kohvikus, kus olid hinnad latte 7€, rummipall 5€ ja juustuvaagen 22€. Pani kukalt kratsima. See porgandikook näeb aga küll isuäratav välja...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina Neitsitorni kohta ei kurdaks. Kakao oli 2€ ja kook 3,5€ ning tükk päris priske - vanalinna kohta täitsa ok.

      Joonlauaga ongi selline värk, et seda olevat saadaval ainult kas Venemaal või teine võimalus Tööstushariduskeskuse poes, kuhu TTHK metallitöö õpilased ise neid teevad. Näevad sellised ehedad välja, aga tõesti väga kasulikud.

      Seljakoti lõikest, eks see kott koosnebki ju ristkülikutest, millest kahel neist üks serv kumeraks lõigatud. Tegelikult pole üldse keeruline :)

      Delete
  2. Tundub, et kohviku osas on mulle pada aetud.
    Sellest TTHK poest polnud ma enne kuulnud, nüüd uurisin ja tundub, et võiks läbi astuda, kuigi see on paraku avatud kõige magusamal tööajal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lahtiolekuajad pole tõepoolest tööinimesele sobilikud, aga kui hetk ja võimalus tekib, siis tasub sealt täitsa läbi astuda, sest valik kiire vaatlemise käigus üsna Kangas & Nööbi sarnane, aga hinnad soodsamad.

      Delete
  3. Replies
    1. Thank you very much for the kind words!

      Delete

Populaarsed postitused

 

Kirjuta mulle!

Name

Email *

Message *

Aitäh,

Aitäh Sulle, et minu blogi külastad! Kui soovid end minu tegemistega mugavalt kursis hoida, siis jälgi mind Bloglovin'is või Facebookis!

Kõike mõnusat,
Ruth