Suvine maksikleit

Sain lõpuks pildile ka oma pulmakülastuseks valmistatud viskoosist maksikleidi. Kuna ma juba Haapsalu kandis liikusin, siis tekkis mul kindel soov, et kleidi võiks üles pildistada mere ääres. Päike küll lõõskas ja tekitas liigseid kontraste, aga peegelsile merepind on ikkagi ilmatuma kaunis.

Haapsalus jalutades astusin sisse ka Haapsalu pitsikeskusesse, kus tekkis kindel mõte, et kunagi pean endale ka ise ühe Haapsalu salli kuduma. Kai-Epp juba julgustas, et pitsi kudumine ei ole üldse tegelikult nii keeruline. Ükskord ma selle ette võtan, aga tõenäoliselt alles mitme aasta pärast. Pitsikeskus on aga väärt koht, kus täitsa mõistliku hinnaga kaunist käsitööd ning näitused välja pandud. Pilk jäi pidama kohe Marge Heeringase kootud kleidil. Üks ilusamaid kootud kleite, mida näinud olen ja paistis minu suurus ka olevat. Oeh, kuis tahaks. Tõeliselt stiilne muster ja väga kaunis teostus. Mulle meeldib ka, et kleit ei ole valge. Päris lumivalged asjad mulle väga ei meeldigi - kui siis naturaalvalge või veelgi parem selline veelgi mõnusam naturaalne toon.

Väga nunnud varrukad!

Natuke liikumisruumi ja ilus pitsilahendus. See on kunst!

Mõnda aega tagasi kirjutas Esta oma blogis raamatust "Ühe mantli lugu". Loomulikult pidin ka mina selle enda kätte saama ja eile sain raamatu läbi. Mulle väga meeldis - lihtsalt loetavas stiilis ja põnevalt kirjutatud ning seda võiks suviseks lugemiseks soovitada isegi neile, keda rõivad ja riietumine ei huvita, sest raamatus on ju ka palju muud (ühiskonnakriitiline aspekt). Igatahes väga mõnus suvine lugemine, peaks veel midagi mõnusat ja lihtsalt kirjutatut otsima. Olen viimasel ajal raamatu lugemises üsna nõrgaks jäänud. Keskkooli ajal lugesin meeletult palju - tõepoolest meeletult palju. Nüüd ehk loen neli raamatut aastas? Igatahes häbiväärselt vähe. Mingi seos on sellel ka kooli lõpetamisega, aga see oli eelmisel aastal. Tol ajal oli lektüür anatoomia, füsioloogia ja psühholoogia alane, aga nüüd võiks tagasi ilukirjanduse või populaarteaduste pole pöörduda. Moeajalugu kirjeldavad raamatud on ka huvitavad. Võibolla midagi sealt vallast - keskraamatukogus olev selleteemaline riiul on üsna läbi hekseldatud, aga eks sinna ilmub aegajalt midagi uut ka (ja päris Armani elulugu lugeda ei viitsi). 

Nüüd aga lõpuks kleidi pildid. Viskooskangas seisis mul riiulis ning mõttes oli teadmine, et pean varsti pulma minema. Seega otsustasin just sellest kangast endale midagi meisterdada. Lappasin Burdasid ja ausalt öeldes ei leidnud ühtki sobilikku lõiget. Ainus, mis silma jäi oli Burda Easy F/S 2011 üsna lohvaka kleidi lõige. Tehnilist joonist sellele ei leidnud, aga põhimõtteliselt tegu jälle sirge lõikega ürbiga.

Mina teadsin, et tahaksin kleiti siiski kehasse ja seega lisasin nii esi kui tagaosale sissevõtted kasutades kollase kleidi lõike abi. Seeliku tegin lihtsa kroogitud ning küljele lõhiku, et ka veidi pikemaid samme teha saaksin. Ülaosa on ka puuvillasel voodril, et kleidil natuke rohkem vormi oleks. Kuna tegu on kerge viskoosiga ning lõike mudisin kehasse, siis annab see vormihoidvamast kangast vooder palju juurde. Selle õmblemine sinna oli muidugi omaette ooper, sest Burdas oli küll õpetus olemas, aga see ütles, et põhimõtteliselt õmble kõik käsitsi - ma arvasin, et saab ka mõistlikumalt ja saigi, aga nuputamist jagus.

Selle kleidi tegemise juures oli palju keerulist. Üks asi oli see kergest kangast ülaosa ilusaks vormida ning kuna tegu on ühe õlaga kleidiga, siis pidi see olema ka väga täpselt istuv, et see kandes alla ei vajuks ning samas pitsitama ei hakkaks. Kuna küljel on peitlukk, siis oli see endale selga timmimine natuke veel keerukam. Kõige närvesöövam oli aga seeliku ja ülaosa ühendamine, sest kangas vajus nagu ise tahtis ehk siis panin seeliku enda meelest ilusti külge, kuid kui kleiti selga proovisin lookles kleidi keskkoht nagu šveitsi mägitee. Lõpuks sai mulle selgeks, et mitte mingit loogikat selle seeliku ülaüsaga ühedamisel rakendada ei saa ning seelik sai lõpuks külge katseeksitus meetodil. Kui mul mann oleks, siis oleks ehk lihtsam olnud, aga sain ka ilma lõpuks hakkama. Aega võttis muidugi kaks päeva (no muidugi mitte tervet päeva aga tundides ehk 8-9?). Võibolla oleks olnud tark vooder enne juba tugevduseks panna või ma ei tea. Igatahes see kleit ajas üle pika aja närvi mustaks küll, aga tulemusega olen ma rahul. Ainus asi, mis silma riivab on veidi ühest kohast eemale hoidev lukk ning käeaugu viimistlus võiks ka kuidagi teistmoodi olla, aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas seda teisiti oleks saanud lahendada. Nüüd pean vaid välja mõtlema, kus seda kanda, samas miks mitte igapäevaselt, sest kleit on üllatuslikult tõesti mugav! Läks hästi - sain valmis ning oluliselt targemaks!