About

Minu hüplik teekond + 10 fakti minust

Tere, armas blogi lugeja.

Mul on väga hea meel, et oled jõudnud minu leheküljele!

Kui oled minu blogis juba ringi rännanud, siis tead, et siit võib leida minu käsitööalaseid tegemisi, mõnigaid retsepte, niisama jutuajamist ning eluolu pilte. Peaasjalikult soovin aga kajastada enda õmblustegemisi ning vahel ka mõningaid nippe jagada.

Alustasin oma blogiga 2014 aasta jaanuarikuus ning siis ei teadnud ma täpselt, mis juhtuma hakkab, kuid teadsin, et soovin blogis kajastada enda teekonda õmblusmaailmas. Blogi alustades ei teadnud ma veel, et hakkan õmblemisega tõsisemalt tegelema ning usun, et sel blogil on olnud väga suur roll minu valikutes ja tegemistes.

“Tee, mida armastad”

Seda lauset on viimastel aastatel kuulda eriti rohkelt, kuid pean seda lauset väga õigeks. Minule on selle lause tähendus lõpuks selgemaks saanud ning loodan, et olen seeläbi õigel teel.

Kui keskkooli lõpetasin, siis polnud mul õrna aimugi, mida peale hakata. Kas minna tööle, ülikooli, välismaale, püüda oma fotohobist, midagi suuremat treida. Lõpuks läks nii, et sattusin juhuslikult trollis kokku kunagise laulmiskaaslasega ning tema teatas, et õpib ülikoolis muusikateraapiat. Hajevil nagu ma olin otsustasin siis samuti muusikateraapiat õppima minna ning töö kõrvalt sai see lõpuks 2013. aasta kevadel lõpetatud ning sain oma terviseteaduste bakalaureuse kätte. Tegelikult sain ma juba esimese kursuse lõppedes aru, et see ei ole minu eriala, ent andsin sellele siiski veel ühe võimaluse ja teise kursuse poole peal tundus juba narr kool lõpetamata jätta. Juba ülikooli ajal kudusin loengutes sokke, salle ja kindaid nii endale, kui teistele. Sellest ajast pärinevad ka minu esimesed bambusest sukavardad, et võimalikult vaikselt suurtes auditooriumites kududa.

I õppetund

Kooliga samal ajal töötasin klienditeenindajana ning hiljem müügiassistendina. Need töökohad on mind väga palju kasvatanud ning usun, et iga inimene peaks oma elus vähemalt paar kuud klienditeenindaja ametit proovima. Suurim õppetund teenindaja ametist oli kinnituse saamine, et ellusuhtumine on suur osa heaolu essentsist. Isegi kõige närvilisemad, pahuramad ja ebameeldivamad kliendid leebusid, kui suhtlesin nendega rahulikult, toimetasin väledalt ja suhtusin neisse nagu headesse tuttavatesse. Kõlab nagu seik Ameerika eneseabiraamatust, aga mis teha – toimib! Sellist olekut ei ole alati küll teab mis lihtne saavutada ja säilitada, kuid püüdma peab.

II õppetund

Palju õppetunde pakkus ka minu erialane ülikoolipraktika. Võtsin endale eesmärgiks töötada praktikate jooksul võimalikult paljude vanusegruppidega. Nii olengi siis praktiseerinud muusikateraapilisi tegevusi nii eelkooliealiste- ja põhikooliealiste lastega huvikoolis, põhikooliealiste probleemsete lastega, erivajadustega noortega ning viimase praktika veetsin vanuritega hooldekodus. Mul on hea meel, et olen saanud kiigata nii paljude erinevate asutuste tagatubadesse ning saanud oma praktikate käigus ka mitmeid inimesi aidata ning oma teadmisi edasi anda. Samuti sai nende praktikate käigus kindlaks, et muusikaterapeudina ma lähimal 10 aastal tõenäoliselt tööle ei hakka. Samal ajal tundsin ka, et müügitöö ei ole päris minu jaoks. Selles polnud midagi kontimurdvat, aga olen loomult loominguline inimene ning müügitöö juures jäi just loomingulisest faktorist puudu.

Mis edasi?

Rahutu hing nagu ma olin tegin end kõigist kohtustustest priiks ning püüdsin leida endale uut rahuldustpakkuvat rakendust. Mõttes tundus see nii lihtne, aga välja kukkus hoopis teisiti. Püüdsin leida endale meelepärast tööd, kuid peale aasta pikkust katsetamist ei läinud ikka õnneks. Selle aja jooksul alustasin ka blogi kirjutamist ning paralleelselt sellega hakkasin mõlgutama kooli mineku mõtteid. Kevadel käisin koolis avatud uste päeval ning  õppetöökojad tundusid nii ahvatlevad. Masinad, poolikud jäljendatud tööd, suured pressid, masinate mürin, tööhoog. Seedisin natuke kooli mineku mõtet ning  kuulasin maad sama eriala õpilastelt ning vilistlastelt. Kõik kiitsid kooli taevani.

Uus koolitee

Nüüd olengi ma rätsep/stilisti eriala õpilane ning 1/4 kooliteest juba käidud. Juba esimese nädala jooksul tundsin seal end hoopis teisiti, kui ei kuskil mujal. Avastasin, et räägin seal kordades rohkem, kui tavaliselt. Enamasti olen seltskonnas üsna tasa ning võtan sõna, kui mul tõepoolest midagi öelda on. See oli minu jaoks märk, et olen lõpuks õiges kohas. Õnneks olin juba enne kooli minekut meetrite viisi kangast nässi keeranud ning juba ka mõned ilusad ja esinduslikumad asjad õmmelnud ning seega on minu kannatus ja natuke silmamõõdust juba treenitud – kannatlikkus, täpsus ja silmamõõt tunduvad sellel erialal ühed tähtsaimad omadused olevat.

Siin ma siis nüüd olen – õmblen kikilipse, koon armsaid kindaid ning soovin tulevaks suveks juba mitmetele naistele kauneid kleite selga õmmelda!

Fakte:

1. Võitsin põhikoolis 8ndas klassis õppides kooli lauluvõistluse.
2. Olin 5 aastat vabatahtlik fotograaf Jazzkaares.
3. Armastan ja hindan head sööki.
4. Vanaema püüdis mind kuduma õpetada, kui ma olin 5 aastane.
5. Käin vähemalt korra aastas ooperit või operetti vaatamas.
6. Olen kiire loomuga ja vajan palju vaheldust.
7. Lugesin keskkooli aastatel lugematul hulgal ilukirjandust.
8. Õmblesin oma esimese kantava eseme, vanast hommikumantlist lille kujulise aplikatsiooniga miniseeliku, kuskil 12 aasta vanuselt.
9. Alustasin oma esimese blogi pidamist 12 aastat tagasi.
10. Minu vaieldamatu lemmikraamat on John Fowles'i "Maag"

Soovin Sulle kõike head ja mõnusat,

Ruth