Nädal Portugalis - I osa Lissabon

Kuigi tegu peaks olema õmblusblogiga, jutustan natuke oma üsna eksprompt reisist Portugali. Eks osa blogi pidamise mõttest on ju ka enda jaoks asju salvestada ning ehk pakuvad minu muljed huvi ka kellelegi teisele.

Portugali reis tuli üsna jooksvalt, sest TAP Portugal pakkus soodsaid lende, puhkus oli veel planeerimata ja mina tahtsin juba ammu värskeid mereande süüa. Ehk siis samal ajal kui mina kõhugripiga voodis oigasin ostis Harri lennupiletid ning asjade planeerimiseks broneerimiseks väga laialt aega ei jäänud, aga täitsa kätte võtmise asi. Tõsi on muidugi ka see, et juulikuu on seal peamine turistide kuu ning paljud asjad seetõttu kallimad või kättesaamatud. Samuti on juulis augustis Algarve pool pidevalt tugev tuul.

Aga alustan algusest. Saime mõnusalt hommikusele otselennule Lissaboni, mis kestis veidi alla 5 tunni. Kõik graafikus, punane fliis ismel ootamas ja keskpärast kõhutäidet pakuti samuti. Lennuk ise oli aga üsna väsinud välimusega, aga mis seal ikka. Ka kohvri saime ilusti kätte.

Lõbu hakkas aga lennujaama uksest väljudes. Olime enda ööbimist broneerides küsinud ka, kui palju taksoga sõit ööbimiskohta maksab ning vastati, et maksimum 15 eurot. Kuna see tundus mõistlik summa (alternatiiv on metroo, kus pilet näkku peaks olema 5 euri), siis seisime ühtsesse taksojärjekorda, mida reguleerisid lennujaama töötajad helkurvestides ning kui meie kord kätte jõudis osutasid meid vanasse beeži mersusse jätmata mingit valikut. Sisse istudes vajutati kohe gaasi ja kuna taksomeetrit ei paistnud, siis hakkasime kohe hinnas kokku leppima. Meie 15 euri naerdi välja ja lõppkokkuvõttes läks meie 5km sõit valesse kohta maksma 20 eurot. Maha pandi meid 2 km vales kohas ning hakkasime siis orienteeruma. Kuna kohalikud meie miniatuursest kaardist aru ei saanud ning aadressist midagi ei teadnud hakkas data roaming jooksma ning leidsime Travessa do Rosario kenasti üles. Seal pidi meid AirBnB kaudu ootama pisike korter. 

Jõudsime kohale ning helistasime hostile ja ütlesime, et me oleme nüüd kohal, selle kollase maja ees. Tuli välja, et Lissabonis on kaks samanimelist tänavat ja meie oleme loomulikult vales kohas, sest meie tänava nimi on Travessa do Rosario de Santa Clara. Niisiis võtsime ette nutifoni abil järgmise käigu, mis võttis kuskil 1h. Tuletan meelde, et Lissaboni hüüdnimi on 7 mäe linn ning kui lõpuks juba üsna sihtkoha lähedale jõudsime, siis olime astunud juba mitu head pikka trepitäit astmeid.

Kuna hommikul oli Tallinnas veel jahe, siis minu pikad liibuvad teksad olid üks halvemaid valikuid sellises kuumuses linnas ekslemisel ning seljakott veel lisaks. Õnneks oli meil kaasas nn nutikohver, mida saab nii klassikalisel kombel veeretada kui ka seljakotiks muuta. Vastasel juhul oleksime vist väga närvi läinud, sest kuidas sa tavalise kohvriga mööda neid treppe.... Aga avanev vaade ülalt oli lohutav ning tuul jahutav.

Lõpuks jõudsime sihtkohta, mis asus National Pantheoni vahetus läheduses praktiliselt hubase pargi kõrval.

Lissabonis ööbimiseks leidsime AirBnB'st soodsa pisikese korteri. Seda korterit soovitan soojalt, kui on soov just ajaloolisemas Alfama linnaosas ööbida. Peohulludele on sobilikum Bairro Alto. Korter on küll pisike, aga kõik vajalik on olemas ning kui linnas natuke ringi jalutada, siis tõsiasi on, et suur osa inimesi elabki just taolistes korterites. Ega nad siis põhjuseta oma pesu tänaval ei kuivata. Korteris oli olemas nii pliit, mikrolaineahi, parajas koguses nõusid kui ka vannitoas valik igasugu šampoone ja kraami. Olemas oli ka telekas mõne kanaliga ning korralik Wifi. Kuna korter asub kõrvaltänavas, siis on seal ka parasjagu vaikne. Arvestada tuleb aga, et tegu on esimese korrusega. Aknad on tumendatud, aga kuna konditsioneeri ega õhutust ei ole, siis aken peaks siiski võimalusel lahti olema. Ja nagu mainitud, siis riiete kuivamisega ei tasu arvestada. Kui on vajadus siiski midagi pesta, siis tuleks see ka tänavale kuidagi kuivama panna.

Elutoas ilutsevad Fernando Pessoa ja Amalia Rodriguese portreed. 

Korterist väljudes leiab peagi mõnusa pargi, kus juhuslikult sai mõnusalt live jazzi kuulata. Üldse peaks ütlema, et tänavatel ringi jalutades võis jazzihelisid kuulda päris tihti. Avatud oli ka võikuputka ning inimesed jõid mõnuga oma 0,2l topsist õlut.

Lissabonis on tore see, et ükskõik kuhu jalad ka ei vii, igav ei hakka. Igal pool toimub midagi, seega ei peagi palju planeerima, vaid oluline on lihtsalt pärast kodutee üles leida. Selle jaoks leidsime viimasel hetkel TripAdvisori rakenduse nutifonile, kus on offline kaart ning funktsioon Point me there, mis ilusti teed juhatab. Sees on loomulikult igasugu söögikohad jms ning saab ka endale olulisi punkte lisada. See rakendus oli üsna elupäästja, sest nii mitmetasandilises treppe, tõuse ja langusi täis linnas võib ühe tänavaga eksides leida ennast hoopis valest kohast.

Reisi jaoks pakkides avastasin ka, et mul ei olegi eriti suviseid kleite või noh, mul ei olegi, peale selle pastelse maksikleidi. Mõtlesin, et ega ma ju ometi ei hakka kiiruga kleiti tegema, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vurasin ikkagi ühe viskoosist kerge kleidi kohvrisse. Sellise värvilise ja väga mugava. 

Turistidele soovitatakse Lissabonis vaatamisväärsustega tutvumiseks sõita kindlasti ka nr 28 trammiga. Meie jätsime selle vahele kuuldes, kui palju taskuvargaid seal on ning nähes, kui täis trammid on (inimesed istusid üksteise süles ja teab, kas need keskel seisvad inimesed midagi nägid ka). Selle asemel võib vabalt mööda trammirööpaid jalutada või niisama ringi uitada.

Kesklinn on piisavalt väike, et seda jalgsi väisata, aga jalanõud peavad olema mugavad ja veepudel kaasas. Kui natuke vihma sajab, siis lähevad need niigi üsna libedaks kõnnitud tänavad veelgi libedamaks ning seepärast soovitan võimalusel kummitallaga jalanõusid! Ahjaa, normaalne 1,5l veepudeli hind on kuskil 0,30 senti, seega Rua Augusta (peamine turistitänav) lähedal küsitav 1 eur pooleliitrise pudeli eest on ilmselgelt röövimine. Ühesõnaga veepudel kaasa ja linna avastama! Kui aga kõht tühjaks läheb, siis tuleb muidugi vähemalt korra sardiine süüa. Kui esmalt restoranides menüüsid vaatama hakkasime, tundus 9,50 tavalise prae eest kuidagi palju, aga sai selgeks, et see ongi keskmine, tavaline hind. Saab ka odavamalt, aga siis on see tõenäoliselt kräpp, saab ka kallimalt ning siis on tõenäoliselt teenindus oluliselt parem.

Minu esimesed sardiinid olid aga väga head!

Linnaruumis ringi jalutades võib leida üllatavalt palju ägedat graffitit ning random ekspositsioone nagu näiteks see installatsioon, mis eriti hästi asiaatidele peale läks.

Öise linnavaate nägemiseks naasime Convento da Graca juures asuvale vaateplatvormile, mida soovitan kindlasti külastada! Seal paistab nii Castelo de Sao Jorge kui ka San Franciscot meenutav punane sild, mis olevat Euroopa pikim rippsild. Samuti saab nautida head veini ning lõunamaist õhtust rahulikku melu.

Laupäeviti on Santa Claras korralik kirbukas "Feira da Ladra". Meie viibisime seal väga põgusalt, sest paistis, et müüdi rohkem tõelist vanakraami, kui midagi huvi pakkuvat. Meelitati ka space cake'idega ning teadmiseks, enamus nendest vendadest, kes turistipaikades rolexeid ja päikeseprille müüvad üritavad pakkuda ka rohelist pakikest. Enamasti on seal sees aga mingi tavaline roheline - näiteks koriander vms. Kuigi Portugalis on keelatud ainetega üsna vaba käitumine, siis kinduse ja tulu mõttes ei pruugi tänavamüükarid tegelikult ainet müüa. Aga päris narkovaime, kes õla tagant vaikselt hasish sosistavad õnneks seal ei ole, kuid pargis jalgu kõlgutades võib päris rohelise lõhna väga tihti tunda.

Murdsime end feira da ladrast läbi ning läksime sööma Cafe Pois'i. Hommikusöögiks igati lahe koht ning võikud on imemaitsvad ning ka kohvijooke oskavad nad väga hästi teha. Üldiselt ongi Portugalis väga hea kohv. Masinalurri ei saanud kordagi.

Magustoiduks mooniseemne põhjal kook.

Kõht täis, võtsime suuna mere poole ning teele jäid veel kirikud ja igasugu turistikohad - jällegi, igal pool on midagi vaadata. Mere ääres laiub aga täitsa tore tuuline promenaad, mida mööda sammud Riberia turule seadsime. 

Peamine imetlusobjekt turul on loomulikult erinevad kalad ja muud mereelukad. Näiteks ilusa korralikult suure kaheksajala saab kuskil 30 euroga. Ka puu ja juurviljad on seal ilusad, kuid paljud neist on imporditud. Meie võtsime turult kaasa paki kuivatatud piri pirisid, kilohinnaga 13 euri. 

Saadaval oli loomulikult ka kuivatatud turska, aga kuna see lõhnab juba küllaltki ebameeldivalt, siis see amps jäi proovimata. Samasugust letti võib kohata ka suurtes supermarketites.

Turuhoone teises pooles on aga suur nn food court, kus on sööki vist tõesti igale maitsele. Alates kohalikust veinist, juustust ja lihatoodetest kuni aasia köögi ja sushini välja.

Jalutasime edasi ülesmäge, et ära näha ka kuulus A Brasileira kohvik, kus Pessoa olevat kohvi nautinud. 

Koht oli loomulikult turiste täis ning menüüs oli kolm erinevat hinnakirja - hind leti ääres seistes, lauas, väliterassil. Oleks ehk tahtnudki seal näiteks ühe Pastel de Natase süüa ja tassi kohvi juua, aga oh need turistihordid. 

Jalutasime edasi ja võtsime hoopis superhead jäätised Santinist! Vaarika jäätis oli eriti hea - nagu olekski vaarikaid söönud!

Kuna Santa Justa Lifti kandis läks tänavatel juba väga kitsaks, siis otsustasime ära käia ka Castelo de Sao Jorge's, et oleks ikka üks mauride kindlus külastatud ka. Lubati ju ka, et sealt avanevad suurepärased vaated linnale, aga ütleks, et vaade oli üsna sarnane eelmisel õhtul nähtuga, kuid kindlus on siiski külastamist väärt. Seal elasid ju kunagi Portugali kuningad ning ka Vasco da Gama. 

Väike jalutuskäik ja juba olemegi kodutänavas.

Kuna oli laupäevane päev ja kell seitse ning kere hele, läksime süüa otsima. Kuna kell oli aga õhtusöögi jaoks ilmselgelt vähe olid enamus kohad kinni. Fado algab alles kella 22.00 paiku ning nälg näpistas kõvasti. Seega võtsime hoopis Primo Basilicost endale head paremat kaasa ning Minimercadost saime külma Sangria. Võikuputka, mis oli sulgemise äärel andis meile ka väikesed topsid ning õhtusöök võis alata.

Järgmisel päeval otsusasime ette võtta poole tunnise bussisõidu ning ära käia Jeronimose kloostris. Kohale jõudes tundus aga, et sisse me küll ei lähe. Nimelt lookles piletijärjekord nii pikalt, et viimase ootasid oma piletit ma usun oma kaks tundi.

Mis seal ikka, jalutasime siis kloostri teise otsa ja vaatasime, mis seal toimub. Teises otsas oli arheoloogiamuuseum ning astusime sinna sisse mõttega, et siis näeb vähemalt natukenegi sisemust. Meie olime seal ainsad inimesed peale töötjate. Seal pakuti meile muuseumipiletit ning lahkelt ka kloostrikülastust juurde. Seega saime oma piletid sealt ning kogu sellest pikast järjekorrast mööda! Samuti sai sealt Belemi torni pileteid. 

Monasterio dos Jeronimos on manuelismi mälestusmärk ühes Belemi torniga. Suur osa Lissabonist hävis 1755. aastal toimunud maavärinas, kuid imekombel jäi klooster, selle juurde kuuluv kirik ning Belemi torn sellest puutumata. Esialgne kirik ehitati umbes 1459. aasta paiku ning sai hiljem Vasco da Gama meeliskohaks enne reisi. Meeskonnaga palvetasid nad eduka reisi ja naasmise eest ning vastutasuks annetasid kirikule osa oma tulust. Juhtus aga nii, et 1497 alustatud merereis oli Portugali ajaloos nii suure tähtsusega, et Lissabonis algas kaubanduse kuldaeg ning riigi saavutuste jäädvustamiseks rajas kuningas Manuel kaks suurt mälestusmärki - Torre de Belem ja Monasterio dos Jeronimos. 1497. aasta suvel alustatud merereisi käigus purjetas Vasco da Gama ümber maanina, mida nüüd tuntakse Hea Lootuse neeme nime all ning leidis selle, mida Kolumbus 1492. aastal otsis - meretee suuri sissetulekuid tagavate Idamaade vürtsideni. Sellega tegid portugaallased lõpu Veneetsia idakaubanduse monopolile ning Lissabon hakkas ligi tõmbama kaupmehi kogu Euroopast.  

Belemi torn, Torre de Belem, keskaegne kindlus manuelistlikus stiilis, mis püstitati 1515. aastal Lissaboni sissepääsu kaitseks. 

Belemis (tähistab Petlemma) on veel igasugu monumente ja muuseumeid ning ka botaanikaaed - vaatamist kui palju. Meie lõpetasime aga õhtu vanal hea vaateplatvormil väikese veiniga. Vein on Portugalis üldse naeruväärselt odav. 5 euriga saab juba väga hea pudeli veini ning tavalise lauaka 2 euriga umbes. Meie kauni vaate saatel joodud pokaalitäied olid aga 2,6 euri väga hea veini eest nin 1,5 tavalise eest ja näha on pokaalid korralikult täis. Toitu või veinist. 

Juba järgmisel hommikul alustasime teekonda lõunasse saades kesklinnast Mundal hotelli hoones asuvast Avisest oma rendiauto kätte. Sellest aga hiljem.