Nüüd aga muud juttu ka.
Ma pole mitte kunagi nii palju päevas õmblemisega tegelenud kui nüüd. Päris ausalt kohe! Nüüd, kus koolis on neli päeva nädalas praktika ning õhtuti tegelen kollektsiooniga võin tõepoolest väita, et õmblen tihti lausa 12 tundi päevas. Mis on selle juures aga kõige lahedam on see, et mul ei ole kordagi tekkinud tunnet, et ma ei taha või ei viitsi. Jah, tõepoolest, mingil hetkel ei taha näiteks varrukat ühendada või mõnd alläärt palistada, aga õnneks on tegemist nii palju, et saan selle asemel siis mõne meelepärasema elemendiga tegeleda. Väga kift!
Kollektsiooni tegemine on olnud üllatusi täis. Ütleme siis nii, et asjad, mida ma leidsin lihtsad olevat on tihti tunduvalt trikikamad ning keerulisena tundunud asjad oluliselt lihtsamad. Võta siis näpust. Palju on nuputamist, uusi ideid, põnevust ja kahtlemist. Eks ka kahtlemine käib asja juurde. Vahel mõtlen, et miks üldse ning jagan seda mõtet ka teistega ja siis need teised muigavad kavalal näol. Ju nad siis usuvad minusse. Aga ega üle mõelda pole suurt mõtet, samas närv on sees. Ülemõtlemiseks napib ka aega, mis on ääretult hea. Kogu see protsess treenib hästi ka spontaansust ja kiirust otsuste vastu võtmisel, sest kui midagi ei lähe just täpselt plaanipäraselt, siis ega saa soiguma jääda. Tuleb sujuvalt lahendus leida ja eks ma leian ka. Täitsa hätta pole veel kuskil jäänud ning leidlikkus areneb.
Aga, ma ju lubasin pajatada veidi ka muudatustest õmblustoa osas. Niisiis, kuna olen iseloomult tööhoolik, siis otsustasin oma masinad ja muu vajaliku kraami kolida kollektsiooni valmimise ajaks vanemate juurde, et ma jumala eest ka natuke puhkaksin. See on osutunud ainuõigeks otsuseks, sest muidu jääksid minu unetunnid päris väheseks ning kahtluseuss oleks mind ammu juba ära söönud. Nüüd saan aga iga päev asja jälle värske pilguga vaadata ning kui jaks otsas, siis tõmban juhtme seinast ning sõidan koju ja mõtlen veidigi muudele asjadele. Lisaks on superlahe, et isa organiseeris mulle korralikult suure töölaua, milleta elu poleks üldse nii lill :)
Täna oli üsnagi lööktöö päeva tuju ning seega vuristasin kokku järjest muudkui ühesuguseid detaile. Hea muusika saatel töö lendab! Homme tuleb hakata uusi asju välja nuputama. Peas on idee, aga kuidas teostada ma täpselt veel ei tea. Põnev ongi see, et koguaeg saab nuputada ning igav ei hakka! Jõudu tööle!
0 comments :
Post a Comment