Tõsiasi on, et ei saa teha head tööd ilma heade töövahenditeta. Fakt on ka see, et ilu on käsitöös väga motiveeriv faktor. Seepärast vaevaski mind juba pikka aega minu töövahendite kott. Kääridele tegin jõulude ajal juba ilusa vatiiniga vooderdatud koti, aga kotike nõelte, nitiide, poolide, mõõdulindi jms oli päris nukker. Kangas oli küll kena, aga kotike lagunes igast kandist ning oli väga oskamatult tehtud. Seepärast oli mul rõõm suur, kui kooli tuli jutuks, et võiks uue käepeale pandava nõelapadja teha. Mõeldud tehtud. Lahe oli vaadata, kuidas hoolimata sarnastest materjalidest tulid päris erinevad padjad. Minu seekordsel padjal on all ka plastik, et nõelad padjast läbi tulla ei saaks. Eelmine oli ilma, aga sain ka hakkama, väljaarvatud üks vahejuhtum sel sügisel, kus mul lamp käe peale kukkus (ma tean, see kõlab imelikult) ning kõik need nõelad tegid mulle ühe sekundiga ilusa punatäpilise mustri käele. Kogemuse võrra rikkam!

Igatahes on mul nüüd märksa turvalisem ja ka veidi peenem nõelapadi ning sinna juurde kuulub ka väike tarvikute kott. Kotile tegin sisse ka lukuga tasku - poolide tarvis. 

Nüüdsel ajal käin enamasti ringi kogu see kraam kotis, no täielik õmblemise lainehari! Alates järgmisest nädalast on koolis ka peaaegu ainult praktika ning igasugu arvutkasutamise alused ja töökeskkonna ohutused ongi läbi! Oi, kuidas ma olen seda oodanud. Ahjaa, Sewing Bee'd olen ka oodanud ning juba nädala pärast on kolmanda hooaja esimene osa. Nädala selgroog saab nüüdsest muhedamalt murtud!

Kes minu tegemisi Facebookis jälgivad on ehk silmanud, et on puhumas uued tuuled. Nimelt sain ma ootamatult edasi MoeP.A.R.K.i finaali, mis omakorda tähendab, et olen töötamas oma esimese kollektsiooni kallal. See oli minu jaoks tõepoolest suur, suur üllatus ning kuni enda nime finaali pääsejate nimekirjas nägemiseni ma sellest üldse ei mõelnudki. Panin lihtsalt kavandid posti ja nii ta jäi. Nüüd on aga aeg tegudeks.

Edasipääsust sain teada reedel ning nüüd on olnud aega paar päeva asjade üle mõelda ja planeerida. Kavandid sain kiirelt paika, kuid eks mitmed detailid muutuvad kindlasti ka töö käigus, tänagi tuli veel päris häid mõtteid, kuidas asju tehnoloogiliselt lahendada. Tunnen end veidi nagu kuskil välismaa tõsielusarjas, sest 7 nädalaga kooli kõrvalt kollektsioon valmis teha tundub üsna, khõmm, karm. Samas olen ma teada tuntud ülemõtleja. Täna õhtuks olen juba veidi rahunenud ja seadnud endale juba esimesed eesmärgid ning mõelnud ühtteist läbi. Plaanimajandus rahustab mind :)

Püüan ka siia veidi asjade arengust postitada ning samuti püüan blogi mitte unarusse jätta. Õnneks on mul mitmed asjad juba valmis, mis vajavad vaid üles pildistamist (see võib muidugi ka kummaliselt raskeks osutuda, eks blogijad teavad seda omast käest). Väga tahaksin näidata juba nädalavahetusel viimase lihvi saanud esimesi pükse, mille lõike ka ise konstrueerisin. Selle üle olen ma päris uhke, et olen suuteline juba nullist midagi valmistama. Pean siiski tõdema, et näitasin enne välja lõikamist lõike õpetajale ette ning natuke parandusi tuli teha, kuid õnneks mitte drastiliselt. Igatahes, soovin need peagi pilti saada.

Täna alustasin aga kollektsiooni tarbeks lõigete konstrueerimisega ning alustasin põhilõike paikapanekust. Sedagi on vaja veel sättida, aga siis saab juba modelleerimisega jätkata ning ehk varsti isegi käärid kangasse lüüa. Aeg tiksub!

Ahjaa, praegusel segasel ajal on ka üks lugu, mis mu tuju alati kergitab ja energiat annab. Lihtsalt pean seda jagama. Eriti mõnusad trummid ja refrääni alguses see brassssss..... Tühja see sõnum, aga loo vaib on nii mõnus. Aga sõnumi poolest Porter'i Musical Genocide of course!

Seniks kuni suuremad õmblustööd valmimisel on mõtlesin jälle miskit lahedat ja praktilist ette näidata. Nagu paljude minu projektide puhul oli ka seekord probleem, mida tuli lahendada. Murekohaks siis sedakorda selline olukord, kus päeva jooksul pean mööda linna ringi tarima, ära viima, kaasa võtma, üle andma tihti igasugu kraami ning tihti jääb ka suurest käekotist väheks ning kangast kotid võtavad vahel käekotis liiga palju ruumi (mulle need päris pisikesed impregneeri laadsest materjalist ei meeldi). Seepärast läksidki mul silmad põlema, kui kuulsin Furoshikist!

Furoshiki on Jaapani päritolu võiks ehk öelda kangasse mässimise kunst. Põhimõte selline, et tarvis on ruudu kujulist kangast, rätikut vms ning seda erinevalt sidudes saab sinna sisse kas midagi pakkida, teha sellest kandekott, pudelikott, mis iganes hing ihkab. Võimalusi on pea lõpmatult. Mina ise olen seda nüüd paar päeva kasutanud ning just raamatute raamatukokku viimiseks ning täna mässisin sinna sisse erinevad kangajupid, niidid, lukud, mida kooli minnes tarvis oli. Kilekotte ma ei armasta, aga oma põhjatusse seljakotti püüan siiski mingi korra alati luua. Furoshiki on selleks tänuväärt võimalus. Loomulikult võib selle kunsti harrastamiseks võtta ükskõik millise nelinurkse kanga ent mina otsustasin teha kohe päris eraldi räti, millele ise mustri tembeldasin.

Sobiva õhema puuvillase kanga leidsin Eesti Tekstiilist ning sain selle kangaostuga ka ühe õppetunni, mida otsustasin siiski jagada. Nimelt oli see kangas rullis pooleksmurtuna ning kui koju jõudsin ning kangast triikima hakkasin nägin päevavalguses, et keskmise murdejoone saab küll välja triikida, ent see joon on juba sisse pleekinud. Uurima hakates märkasin, et lausa pool kangast (mis ilmselt väljaspool oli) on pleekinud. Selline kergelt roosakas ja inetu. Laisk nagu ma olen ei hakanud ma poodi tagasi ka minema vaid püüan järgmisel korral nii hästi kangast enne lõikamist kontrollida kui võimalik. Sellise asja peale ma lihtsalt ei tulnud. 

Nüüd aga minu tehtud rätikust. Olen ammu tahtnud proovida mingitki laadi kangatrükki ning otsustasin lõpuks vana hea kartulitempli kasuks. Paljud on ehk lapsepõlves kartulist templeid välja lõiganud. Mina lõikasin endale ühe puulehte meenutava kujutise ning värvi kokkuhoiu mõttes kandsin värvi templile pintsliga. Samuti oli hea pintsliga natuke templit puhastada, sest värv kipub vahedesse liigselt kinni jääma. Kanga alla on tark enne tembeldamist ka kile panna, sest enamuste kangaste puhul trügib värv siiski ka veidi läbi kanga. Enne päris asja juurde asumist tegin ka mõned test lehekesed.

Tembeldamine oli päris vahva, sest värvihulgaga mängides sai ka veidi loovust kasutada. Selline mõnus veidi teraapilne tegevus. 

Kangavärve tuleb peale värvi kuivamist kindlasti korralikult triikrauaga ja ilma auruta kinnitada. Täpsed kraadid, ajad on tavaliselt värvipurgil kirjas. Kui värv kinnitatud kannatab see ka pesu.

Räti tegemise juures oligi tembeldamine ehk ajamahukaim. Edasi palistasin lihtsalt ääred 2x 1cm ning tegin diagonaalsed nurgad. Põhimõtteliselt sama moodi nagu näitasin minu esimeses videoõpetuses alates kuskil 1.30st.

Kui rätt valmis, siis on aeg suunduda juba youtube'i avarustesse ning õppida ära mõni just endale kasulikum voltimis, mässimisvariant. Minu hetkelemmik on just raamatutele! Head katsetamist!

Nonii, nonii, nonii, täna on SEE päev, mil kindad valisid endale ise välja uue omaniku! Et asja põnevamaks teha ei kirjuta ma siia lihtsalt väljavalitu nime vaid tegin hoopis pisikese video, kus kindad hoogsalt omanikku valivad. Võitja peitub videos!

Võtan võitjaga ühendust ning siis lepime kokku, kuidas ta kindad kätte saab!

Veel mõtlesin jagada kiiret pilti tänasest päevast mil katsetasin esmakordselt enda konstrueeritud pükstelõiget. Siit sealt tuli kohendada, aga sain täitsa hea ning päeva lõpuks sai ka pükstele esimene proov tehtud. Homme asun siis taskute kallale. Esiküljele tulevad kaks kaldega küljetaskut ning taha paremale poole üks kahe kandiga tasku. Ette lukk ning haak. Päris lahe on ikka täitsa nullist (loe ilma Burda vms lõiketa) asju teha!

Vabandan pildi kvaliteedi pärast, koolis pole head kaamerat varnast võtta. Täna oli seega erakordne õmbluspäev, mil õmblusmasina taha kordagi ei saanudki. Küll aga saab homme!

Nüüd aga soovin Palju Õnne võitjale ning loodan, et kindad saavad vapralt uue omaniku käsi soojendada!

Juba ammu aega tagasi nägin internetiavarustes neid lahedaid juustualuseid, kuhu ise kriidiga peale saab kirjutada. Poest ostes ju tead, mis juust on mis, aga kui lahti lõigata, siis välimuse järgi on tihti üsna keeruline aru saada - okei, mõnel on rohkem auke, mõni pehmem, mõni kõvemat sorti ning eks ka värvitoonis ole erinevusi, aga kas nüüd on tegu näiteks noore Goudaga või vanaga ma nüüd silma järgi küll vahet ei tee. Seepärast mõtlesingi lõpuks ometi endale ka sellise kriiditahvel-juustualuse teha. Esialgu küll väikese, et näha, kas ma tegelikult ka seda kasutama hakkan!

Igatahes leidsin endale vanast heast Uuskasutuskeskusest 0,50€ eest Stockmann Casa puidust aluse ning Vunderist sain tahvlivärvi ning laia pintsli. Otsisin just puidust alust, sest puidu struktuur lisab väikese lisanüansi. Ega siis muud, kui töölaud valmis ja pintseldama!

Pakendil soovitatakse peale kanda 3-4 kihti värvi. Mina piirdusin 3 kihiga, sest see tundus täiesti piisav. Iga kiht kuivad kuskil 2h, seega Õhtul alustasin ning hommikuks oli alus kuivanud ja valmis. Väikese eelarvamusega toimus selle esimene pesemine, sest miskipärast kartsin, et värv võib hakata maha tulema, aga kõik oli 5+ korras. 

Siiamaani olen alust alles ühe korra kasutanud, aga minu meelest on see täitsa praktiline ese. Must šikk alus sobis punase veiniga õhtu juurde imehästi!

Veini ja juustu kõrvale kuulasime veelkord kinoskäigust mõjutatuna Whiplash'i. Soovitan soojalt seda kinno vaatma minna. Draamat, pinget ja head jazzi küllaga. Selle filmi vaatamisest tuli jälle peale suur jazzi kuulamise himu ehk peaks isegi vinüülimängijale üle aasta hääled sisse lööma. Seniks head kuulamist ja meisterdamist!

Olen silmanud, et päris palju on minu blogist otsitud meigikoti õmblemise õpetust. Eks meigikotte ole igasuguseid ning üldjuhul ei ole neid väga keeruline teha. Mina otsustasin teha lihtsa asja veel lihtsamaks ning meisterdasin endale just mulle sobiliku suuruse ja disainiga meigikoti. Asjalikud õmblejad kindlasti muigavad minu variandi üle ning teeksid ise kindlasti teistmoodi, aga siinkohal rõhusin tõepoolest lihtsusele. 

Meigikott sai minul parajalt lai, et mõni pliiats ja kreemituub ära mahuks ning piisavalt sügav, et vajadusel ka paaris päevaks vaja minev kraam ära mahutada. Lisasin ka randmepaela, et seda vajadusel kuhugi riputada saaks või hoopis kotist välja tirida.

Koti võib õmmelda mistahes suuruses, aga kirjutan siia ka mõõdud, mida ise kasutasin. Siis on ehk kergem lähtepunkti leida - kellele oleks sobilikum pikem, laiem, suurem, väiksem. Esmalt aga kontrollnimekiri asjadest, mis laual valmis võiksid olla:

• sõltuvalt koti suurusest mitte venivat kangast
• liimiriie (kui soovid koti põhja tugevdada, mina seda ei teinud)
• lukk (vastavalt koti laiusele, minul 20cm)
• niit
• mõõdulint/joonlaud
• rätsepakriit
• käärid
• lukutald*

1. Juurdelõikus (enne seda kangad korralikult aurutada/triikida)

Mina lõikasin kaks 22x12cm tükki beeži linast kangast külgede jaoks ning ühe 22x18cm tüki lillelist kangast põhja tarbeks. Samuti voodri jaoks kaks 22x20cm tükki. Lisaks veel käerihma jaoks 24cm pika tüki. Rihmatüki laius võiks olla 4x valmisrihma laiust (ehk kui soovid 1cm laia rihma, lõika 4x24cm tükk). Soovi korral lõika ka põhja tüki jaoks sellega samas suuruses liimiriie ning kinnita see triikrauaga.

Hetkel on mõõtudesse sisse arvestatud 1cm õmblusvaru.

/// Variante on tegelikult lõputult - kangaid ei pea üldse kombineerima (võib teha ühes tükis), samas võib teha koti ju ka rohkematest tükkidest. Samuti võib lisada pitsi vms kaunistusi, kangamarkeriga midagi peale kirjutada või teha kott hoopis taaskasutust silmas pidades. Minugi lilleline kangas on 0,20€ saadud puuvillase seeliku tükk. Lukk on Uuskasutuskeskusest.

2. Luku õmblemine

Esimene samm on luku õmblemine. Selleks aseta põhimaterjali tükk parem pool Sinu poole lauale ning aseta sellele lukk. Luku parem pool jääb kanga parema parema poolega vastakuti.

Aseta sellele omakorda peale voodritükk, pahem pool peal ning õmble masinal kolmest kihist läbi. Kui Sa ei tunne end kindlalt või materjalid on väga liikuvad, soovitan enne õmblemist traageldada. Seda õmblust on lihtsam teha lukutalla abil, samas kui masinal on kitsam presstald kui 1cm, siis saab ka sellega edukalt hakkama. Mina olin laisk ja jätsin traageldamise vahele.

Kasutasin lukutalda.

Esimene õmblus tehtud! 

Korda sama teise küljega. Mina otsustasin teha põhimaterjali poole ka tepingu. Selle tegin võimalikult serva lähedalt ning voodri lükkasin õmbluse alt eemale. Tepingu asemel võib õmbluse ka lihtsalt ilusti ära pressida. Voodri puhul kasutasingi lihtsalt pressimist ning kuna voodriks oli mul õhem puuvillane riie, toimis see väga hästi.

Tepingu õmblemine.

Töö voodri poolt. Vooder on juba maha pressitud.

Töö põhimaterjali poolt, tepinguga. Tepingu võib teha ka näiteks kontrastse niidiga - sel juhul võiks kindlasti pikema pistepikkuse valida.

Kui Sul põhi veel kahelt poolt kinnitatud ei ole, tee seda. Seejärel pressi õmblused kindlasti lahku. Soovi korral võid ka seal õmblusi ühelt või kahelt poolt teppida - näiteks mõne kontrastse niidiga. Kui soovid kotile näiteks pitsiriba lisada, siis nüüd on viimane aeg! Pitsiriba võiks esmalt kas masinaga või käsitsipistegega koti külge õmmelda ning otsad jäävad küjeõmblustesse.

3. Randmerihma õmblemine

Selleks võta rihmatükk ning pressi see täpselt pooleks. Seejärel pressi mõlemad õmblusvarud keskele kokku ning nüüd võid julgelt traageldamata rihma üsna serva lähedalt kokku õmmelda.

Seejärel ava lukk poole peale ning aseta töö lauale nii, et vooder on ühelpool lukku ning põhimaterjal teisel pool. Aseta randmerihm soovitud kohale õmblusvaru vahele. Kuna rihm jääb töö paremale poole, siis seda siin pildil näha ei ole, sest see on kihtide vahel!

Veendu, et kõik õmblusjooned läheksid ilusti kokku.

4. Kokku õmblemine

Õmble kogu krempel kahe õmblusega kokku nii nagu pildil näidatud (õmblusvaru jätsime 1cm). Voodri põhja jäta piisavalt suur ava, et selle kaudu koti ringi keerata saaks. Seepärast tegid ka luku pooleldi lahti. Kui Su lukk on metallist või metallist stopperitega, siis ole luku juures õmblemisel eriliselt ettevaatlik, et mitte nõela murda. 

5. Põhja õmblemine

Nüüd tekitame kotile põhja. Mina soovisin põhja laiuseks 6cm. Seepärast voltisin koti külgepidi kokku ning märkisin kriidiga nii põhimaterjali kui voodri nurkadesse 6cm õmblused, mille keskpunkt jääb küljeõmbluse kohale. Nii kõigi nelja nurgaga!

6. Maagiline hetk, ehk koti ümber pööramine!

Nüüd pole muud, kui kott ümber pöörata ning kotipõhjas olev ava käsitsipistetega kinni õmmelda. Natuke pressimist, triikimist ning kott ongi valmis! Mina kasutasin puuvillast ja linast kangast ning need suutsid kogu töö käigus parajalt kortsu minna.

Palju õnne, meigikott ongi valmis! Kui see nüüd päris ideaalne välja ei tulnud, siis pole hullu, proovi veel. Enda tehtud asi on ikka väärtuslikumja hingega! Kui aga kõik sujus ludinal, siis saad sõbrantsidele näiteks valentinipäevaks vahvaid meigikotikesi meisterdada. Ma usun, et nad oleksid sillas! Minu kott tuli aga selline.

Õmblus läks natuke nihkesse, aga õnneks mitte väga palju. 

Selline sai siis kõige lihtsama meigikoti õmblemise õpetus. Kahtlustan, et kõige keerukam selle koti tegemise juures on sirgete õmbluste õmblemine. Õnneks pole siin need ka väga pikad ning usun, et igaüks, kel soov, saab sellega hakkama! Jõudu õmblemisel!

Üpris märkamatult on möödunud blogi esimesest postitusest juba terve aasta! Minul on ainult suurim heameel, et blogi käekäik on muudkui tõusvas joones. Ma poleks eales arvanud, et blogile nii palju lugejaid leidub ning et seda ka mehed lugeda söandavad. Samuti ei kujutanud ma ette, et nii paljudele inimestele lähevad mu tegemised korda  - suur, suur aitäh teile kõigile! 

Lappasin meenutuseks arhiivi ning vaatasin mõningaid vanemaid postitusi. Arengut on näha nii postituste pealkirjades, sisus kui ka visuaalses pooles. Kõige paremini saab võrrelda ehk viimati esitletud punast seelikut aasta tagasi tehtud seelikuga. Need seelikud on peaaegu identsed, tehnoloogia on sutsu erinev, sest vahepeal olen hulganisti õmblustarkusi kogunud. Nende postitute vahel edasi tagasi klikkides hakkab täitsa naljakas kohe!

Õpetus: maailma lihtsaima seeliku õmblemine!
Mõnus laupäev

Tihti olen end tabanud mõttelt, mis mõte sel blogimisel üldse on? Vahel tundub mulle endalegi mõistetamatu, miks ma pidevalt mõtlen, nuputan, katsetan, pildistan, jooksen mööda poode, surfan internetis, et blogipostitused ikka aina paremad saaksid. Viimaks olen ma leidnud enda jaoks hetkel piisava põhjuse, mis kõik selle vaeva üle kaalub - isiklik areng. Blogi justkui sunnib mind koguaeg tegutsema ning käeliste tegevustega kord on juba nii, et mida rohkem praktiseerid, seda paremaks saad. Seega, mida rohkem ma erinevaid asju katsetan, seda suuremaks saab minu kogemustepagas. Ega minulgi kõik kohe välja ei tule. Näiteks valmistasin just neljapäevast postitust ette ning ütleme nii, et keerasin esimese kangakatsetuse täiesti pekki - nüüd ma vähemalt tean, et nii kangast värvida ei saa. Ma pole ammu midagi täiesti prügikasti visanud, aga õnneks olid need üsna väikesed kangatükid. Muidu ei oleks päris ära visata raatsinud.

Teine mõte, miks ma blogile muudkui hoogu juurde lükata püüan on otsingusõnad, millega siia blogisse jõutakse. Nimelt otsitakse palju eesti keelseid õmblemisalaseid õpetusi. Seepärast olengi võtnud nõuks õpetuste osakaalu suurendada ja loodan, et neist ka hobiõmblejatele kasu on. On ju isetegemine jälle moodi läinud, mis on ilmatuma tore. Lugedes Õmblusmamsel'i postitust Metsamaastikust ja blogimaastikust, siis ilmnes ka tõsiasi, et õmblusteemat kajastavaid blogisid eesti keeles just üleliia ei ole. Püüan siis omalt poolt maastikku arendada!

Blogi arhiivi lapates jäi silma ka üks kurb tõsiasi - ma pole ammu endale midagi ägedat õmmelnud. Ma loodan, et olen sel aastal sutsu tublim, kui möödunud aastal, sest hirmsasti tahaks end proovile panna ning ka teile miskit ägedat näidata. Sügisest alates on minu masina alt endale selga ilmunud vist vaid üks kleit, mida ma siin näidanud ei ole (ainult korra seljas käinud) ning üks seelik, mis läheb ümber tegemisele. Seeeest aga konstrueerisin eile õhtul endale ise pükste lõike, mida nüüd katsetada saan! Kuna konstrueerisin kitsa tegumoega püksid pean poes väikese tiiru tegema ja elastaaniga kangaid vaatama.

Viimasel ajal olen palju hoopis kudunud ning mul tekkis hirmus tahtmine blogi esimese sünnipäeva puhul enda lugejaid/kaasaelajaid/fänne premeerida. Enamasti tundub mulle, et kõiksugu loosid ja värgid ei ole hea tooniga, aga otsustasin siiski blogi sünnipäeva puhul ühe loosimise teha. Soov tuleb puhtast südamest ning auhind on samuti minu poolt käsitsi ja armastusega valmistatud. Niisiis kallid lugejad, kudusin just tänase sündmuse puhuks ühed veinipunased pärlitega kaunistatud kindad. Sees on neil soe fliisvooder, et külm talvetuul läbi ei puhuks. Suuruse poolest on kindad avarad, et eriliselt külma ilma puhul vajadusel ühe õhemad kindad veel alla mahuksid. Lips peale ja siin nad on!

Niisiis kallis lugeja, kui soovid nende armsate kinnaste loosimises osaleda, siis ole hea ja vajuta "like" minu Facebooki lehe Kindaloosi postituse juures. Kui Sul Facebooki kontot ei ole võid jätta enda kontakti siia kommentaaridesse. Nii lihtne see ongi! Kindad lähevad postituviga teele 21. jaanuaril.

Usun, et praeguse muutliku talvega, kus tihti lähevad kraadid päris krõbedaks, kuluvad ühed soojad kindad ära küll. Kõik head ja paremad mõtted on neisse käpikuisse kootud!

Palju õnne blogi!!!

Oled nüüd tervelt aastane!

Mõni nädal tagasi, külmemate ilmade saabudes, tekkis mul kinnisidee - mul on vaja sooje kollaseid rebastega sokke. Mõte polnud kohe päris selge, millised need olema peavad, aga kui lõng juba ostetud ei saanud ma enam oodata ning lõin kohe silmused vardale. Liannis ringi jalutades jäi tooni poolest silma just üks meriinovillane lõng, oi kui mõnus ja soe! Kudumist armastan just õhtuti mõnusa pingevaba tegevusena, seega otsustasin teha lihtsad parempidises koes sokid  - ainsana rebased troonimas.

Sobiva mustri leidsin lõpuks google'i otsingu kaudu. Minul tuli ainult 12 silmust vardale (3,5mm), seega mustrivalik väga suur ei olnud. Püüdsin ka ise välja nuputada, kuid ei õnnestunud. Lõpuks sain siis rebasemustri, mille laiuseks 7 silmust. Sobib hästi! Ma pole ammu midagi kirjanud ning esimesel sokil said mõned lõngajooksud sutsu pikad, aga ei sest hullu. Loodan, et varvast vahele ei pista. Teisel sokil läks juba ladusamalt ning neli eri värvi lõnga kõrghetkel tundus täiesti hoomatav. 

Torn, millest ma ei suutnud eemale hoida!

Rebastel silmad juba peas.

Kui sellised külmad jätkuvad nagu täna, siis pean varrastele veel valu andma. Väga mõnus on saapa sisse ikka üks soe sokk pista, siis ei saa arugi, kui väljas korralikumad külmakraadid on. Pealegi on tõepoolest mõnus peale pikka õmbluspäeva vardad kätte võtta.

Tagasi õmbluslainele saamiseks on hea ette võtta just midagi lihtsat ja mõnusat. Seepärast saigi minu selle aasta esimeseks õmblustööks lihtne kroogitud seelik väikese lipsuga. Kuna tegu on tõesti lihtsa seelikuga, kus suuremat peavalu võib tekitada vaid peitluku panek, siis otsustasin rookiedele ühe põhjalikuma pildilise õpetuse kirjutada. Siis saab ehk keegi veel endale isikupärase seeliku selga õmmelda. Eks kogenumad õmblejad teeksid ka omast tarkusest kindlasti sellise seeliku valmis, aga ehk leiavad nemadki siit mõne huvitava nüansi. Algajatele õmblejatele tasub vaid peitluku kohapeal veidi külma närvi varuda, aga see on oskus, mis tuleb igati kasuks ning annab esemele professionaalse väljanägemise. Kummiga seelikut ju ikka kanda ei tahaks!

Niisiis, kuidas õmmelda maailma kõige lihtsamat kaunist seelikut.

Esmalt tuleb laua peale kuhjata mõned asjad, mis tarvis läheb:

• Kangas, hästi langev ning piisavalt õhuke, et krooked ilusad jääksid (kangakulust allpool*)
• Toonilt kangaga sobiv niit
• Kontrastne niit krookimiseks
• Liimiriiet 10cm
• Peitlukk u.20cm
• Käärid
• Nööpnõelad, käsinõel
• Triikraud
• Mõõdulint
• Rätsepakriit
• Õmblusmasin
• Lukutald või peitlukutald
• Õhukese kanga puhul soovituslikult peenike masinanõel nr70

*Kangakulust - Väiksemate suurusnumbrite puhul piisab ühest seelikupikkusest + värvli jaoks 10cm. Kangas võiks olla vähemalt 140cm lai. Suuremate suuruste puhul on tarvis 2 seelikupikkust + värvli jaoks 20cm. Kõige parem on ära mõõta enda vööümbermõõt, jagada see neljaga ning saadud arv kirja panna. Nüüd kangapoodi minnes, saad kangarulli natuke lahti kerida ning 1/4 kangalaiusest näppudega visuaalselt enda 1/4 vööümbermõõduks krookida. Siis saab visuaalselt juba aru, kas tarvis oleks ühte või kahte seelikupikkust. Siinkohal ongi tegija enda soov ja maitse olulisim. Kui õmmelda seelik kahest tükist, siis mõlemad õmblused jäävad külgedele (siin õmmeldav seelik on ühest tükist + värvel). 

Enne õmblema hakkamist on hea kirja panna mõned mõõdud:

Seeliku pikkus - minul 56cm 

Vööümbermõõt - minul 64cm (1/4 vü = 16cm)

Värvli pikkus = vü 64cm + lips (80cm) = 144cm

Enne õmblema hakkamist on hea ka kangas läbi pesta. Teine võimalus on kangas läbi aurutada, vältimaks hilisemaid kanga kahanemise üllatusi. 

Ettevalmistused tehtud, hakkame pihta!

1. Juurdelõikus

Esmalt veendu, et kangaserv on sirge. Vajadusel lõika korrektseks. Seejärel mõõda seelikupikkus + õmblusvarud ning märgi kangale. Lisasin vöökohale õmblusvaru 1cm ning alläärde 1,5cm. Minul oli tegu ka kapriissema kunstsiidiga ning seetõttu tegin 59cm peale kääridega väikese täkke ning tirisin siis lõikamise suuna näitamiseks avast veidi niiti välja. Siis sain kindel olla, et lõikan seda libedat ja liikuvat kangast sirgelt. Paksema kanga puhul võib lihtsalt kanga pahemalt poolele kriidiga märked teha ning mööda neid lõigata. 

Samuti tuleb lõigata värvel. Värvli pikkus on meil mõõtudes juba arvutatud! Värvli valmislaiuseks on 4cm, seega lõikame 2xvärvli valmislaiust + õmblusvarud ehk 10cm. Värvlile tuleb tugevduseks lõigata ka 10cm lai ning vööümbermõõdu pikkune liimiriide riba. 

Valmis lõigatud tükid.

2. Krookimine

Nüüd hakkame seelikule kuju andma. Esmalt murra seelik pooleks ning tee murdekohta pisike täke. Murra veelkord pooleks ja täkesta. Nüüd on seelik jagatud täketega 1/4 osadeks. See aitab meil hiljem krookeid võrdselt jagada. Nüüd niidista õmblusmasin. Alla võid jätta niidi, millega hiljem seeliku kokku õmbled, ülesse pane kontrastne niit ning sea pistepikkus maksimumini (minul 5mm). Õmble rida õmblusi seeliku ülaservast 0,5cm kauguselt. Kinnituslukke ära tee. Õmble teine krookerida esimesest õmblusest 0,6cm kauguselt. 

Nüüd hakkab krookimine pihta. Vali, kumba värvi niitidest sikutama hakkad. Seepärast õmblemisel ülemine ja alumine niit erinesidki. Mõlemat värvi kordamööda sikutada ei tohi, sest siis jäävad niidid kinni. Niisiis, pista enne krookima hakkamist täkete kohale nööpnõelad, et täkked paremini näha oleks. 

Nüüd kroogi 1/4 haaval seeliku sektsioonid nii laiaks, kui on Sinu 1/4 vööümbermõõtu. 

Kui oled sellega hakkama saanud, siis laota seelik ilusti laiali ning mõõda seeliku vööjoon uuesti kontrolliks püstise mõõdulindiga üle. Vaata, et külgedele jääks kuskil 1,5cm krookimata õmblusvaru. Kui mõõdud klapivad, siis sõlmi krookniidid, et krooked fikseerida.

3. Küljeõmblus

Nüüd murra seelik paremad pooled vastamisi pooleks ning märgi küljeõmbluse pikkus peitluku järgi. Lukk peab umbes 2cm küljeõmblusesse jääma, et luku korralikult lõpuni õmmelda saaks. 

Õmble küljeõmblus, seejärel ääresta või siksakita kangaservad. 

Pressi korralikult lahku. Kuna õmbleme ilma lõiketa, siis on järgmiseks vaja teada saada luku õmblemise asukoht. Selleks murra lukukohast kangas justkui küljeõmblust jätkates ning kinnita nööpnõeltega. 

Traagelda need jooned. 

Eemalda nööpnõelad ning nüüd on näha, kuhu lukk tulema peab.

4. Peitluku õmblemine

Peitluku õmblemisest on teinud Esta päris põhjaliku õpetuse. Ma ei hakka siin jalgratast leiutama vaid lisan lihtsalt, mida mina teisiti teen ning mida meie projekti juures peaks silmas pidama. Ehk siis, luku triikimise jätan ma vahele, sest peitluku õmblemiseks on hea kasutada spetsiaalset peitluku talda. Hakkama saab ka tavalise lukutallaga (justkui pool presstalda nagu Estal). Peitluku õmblus tuleb luku hammastiku alla, seega on just luku hammastik see, mille oma traageldatud joonele asetama peame. 

Peitluku tallal olev "nokk" lükkab ise hammastiku eest ära, et õmblus ilusti hammastiku alla jääks.

Mina traageldan alati peitluku enne õmblemist korralikult kinni, et pääseda tüütust harutamisest. Ühtlasi tuleb jälgida, et luku ülemised "stopperid" jääksid sutsu värvlist allapoole (vööjoonel oli meil õmblusvaru 1cm). Esmakordselt peitluku õmblemine on paras sudimine, aga võib ka juhtuda, et naeratab algaja õnn :)

5. Värvli juurde!

Võta värvel ning märgi pooleks murdes ka selle keskkoht. Tee sama liimiriidega ning lõika liimiriie otstest laineliseks. Siis ei jää üleminek nii konkreetne. Liimiriide ja värvli täkked kohtuvad ning liimiriide võib nüüd triikrauaga kinnitada. Mina valisin küllalt paksu liimiriide, mida võiks vähemalt 20sek hoides kinnitada. Eelnevalt veendu, ega selline kuumus põhikangast ära ei kõrveta! 

Kui liimiriie kinnitatud lase värvlil natuke jahtuda. Tee näiteks tass teed ja pista šokolaad hambusse. Oleme lõpusirgel!

Nüüd murra värvel paremad pooled koos pikkupidi pooleks ja märgi ära vööümbermõõt. Tegelikult peaks liimiriie selle juba ette dikteerima, aga kontroll ei tee paha! Nüüd õmble värvli otsad vööjooneni kinni. Kogu vööjoone ulatuses jääb värvel hetkel lahti! Mina tegin diagonaalsed otsad. 

Õmble masinal ning keera otsad ringi. Pressi värvli otsad!

Üks pressitud, teine pressimata.

6. Värvli ühendamine seelikuga

Nüüd otsi kroogitud seelikult üles poolitav täke. Ühenda värvli keskel asuv täke seelikut poolitava täkkega. Ikka paremad pooled koos. Nüüd kas siis traagelda või pane värvel nööpnõeltega seeliku külge kinni. 

Eelnevalt tehtud värvli otsa õmblused ei tohiks seelikuni ulatuda. Õmble värvel 1cm kauguselt servast ning kahe krookrea vahelt masinaga kinni. Värvel allpool ning krooked ülevalpool, siis saad õmmeldes veel krookeid sättida. 

Nüüd on seelik väljastpoolt juba nagu valmis. Vaid alumine krookniit on vaja eemaldada.

Keera seelik pahupidi ning ühe võimalusena võib värvli seeliku seestpoolt kinnitada käsitsipistetega (nt peitpistega). Mina otsustasin seda teha aga masinaga. Selleks traagelda värvel seestpoolt paika nii, et värvliserv kataks värvli ühendusõmblust. 

Nüüd keera seelik õiget pidi ning õmble värvel kinni kroogete pealt ja nii värvli servast, kui saad. 

Õmblus jääb peaaegu värvli alla. Õmblus tehtud kontrolli seestpoolt, kas kogu värvel sai korralikult kinni. Kui mõni koht jäi siiski lahti, siis on kaks võimalust. Kas õmblus üles harutada ja uuesti teha või kinnitada see koht käsitsipistetega. Ka minul jäi ühest kohast vähe viltu ning otsustasin selle käsitsipistetega korda teha. Pressi värvel!*

*Sirgele värvlile võib enne selle peale õmblemist auru ja triikrauaga ka kaarjamat kuju sisse triikida. Mina seda ei teinud, kuna selle materjali puhul ei tundunud see mõttekas. Meie lehviga seeliku puhul pole see ka nii oluline, sest lipsu sõlmimisega saab värvlit ka pingutada.

7. Allääre palistus

Minu kangale paistis kõige paremini sobivat kitsas palistus (sellel oli mingi spets nimi ka, praegu ei tule meelde). Kui kangas lubab (nt viskooskanga puhul) võib kasutada ka tavalist kahekordset palistust (keerad kaks korda 1cm ära ning õmbled läbi. Tavalise palistuse puhul tasub esimene käänis ette triikida ning teine masina all keerata. Algajale soovitan ette triikides teha servast 2cm kaugusele kriidiga mõõdumärked, siis tuleb ilus ühtlane serv. Teise käänise saab juba masina all esimese käänise järgi keerata.

Mina tegin aga veidi teisiti. Läksin kohe seelikuga masina alla ning õmblesin esimese käänise üsna seeliku servast kinni. 

Seejärel lõikasin liigse õmblusvaru ning õmblesin teise käänise kohe otsa. Nii saab kena ja kitsa palistuse. Täheldada tuleb, et ideaalis on seestpoolt näha, et kaks õmblust on täpselt üksteise peal. Pressi alläär!

8. Seelik valmis? Kvaliteedi kontroll!

Põhimõtteliselt võib hüüda juhuuu!!! Aga enne veel keera seelik pahupidi ning vaata, kas ehk mõni niidijupp vajab kärpimist või õmblus pressimist. Keera seelik õigetpidi ning vaata sama moodi, kas vajaks seelik ehk veel pressimist. Hea oleks kogu seelik veel korra üle triikida ning siis hetkeks jahtuma jätta. 

Nüüd, kus kõik tehtud võid end õnnitleda - oled valmis saanud tõelise meistritööga! Kui luku õmblemine Sul hästi välja tuli võid ka kindel olla, et Sul on nüüd oluliselt ägedam, isikupärasem ja kvaliteetsem seelik, kui kiirmood eales pakkuda suudab! Palju õnne!

Loodan, et sellest õpetusest on abi ning kõik oli enamvähem arusaadav. Kui tekkis mõni küsimus või sooviks mõne märkuse teha, siis kommentaarium on avatud! Kui aga seeliku soov suur, aga näpud üldse ei kibele, siis õmblen huvilistele hea meelega!

Palju ilusaid seelikuid kõigile!

P.S. Mulle tundub, et see siin on minu seni kõige mahukam postitus!