Edasipääsust sain teada reedel ning nüüd on olnud aega paar päeva asjade üle mõelda ja planeerida. Kavandid sain kiirelt paika, kuid eks mitmed detailid muutuvad kindlasti ka töö käigus, tänagi tuli veel päris häid mõtteid, kuidas asju tehnoloogiliselt lahendada. Tunnen end veidi nagu kuskil välismaa tõsielusarjas, sest 7 nädalaga kooli kõrvalt kollektsioon valmis teha tundub üsna, khõmm, karm. Samas olen ma teada tuntud ülemõtleja. Täna õhtuks olen juba veidi rahunenud ja seadnud endale juba esimesed eesmärgid ning mõelnud ühtteist läbi. Plaanimajandus rahustab mind :)
Püüan ka siia veidi asjade arengust postitada ning samuti püüan blogi mitte unarusse jätta. Õnneks on mul mitmed asjad juba valmis, mis vajavad vaid üles pildistamist (see võib muidugi ka kummaliselt raskeks osutuda, eks blogijad teavad seda omast käest). Väga tahaksin näidata juba nädalavahetusel viimase lihvi saanud esimesi pükse, mille lõike ka ise konstrueerisin. Selle üle olen ma päris uhke, et olen suuteline juba nullist midagi valmistama. Pean siiski tõdema, et näitasin enne välja lõikamist lõike õpetajale ette ning natuke parandusi tuli teha, kuid õnneks mitte drastiliselt. Igatahes, soovin need peagi pilti saada.
Täna alustasin aga kollektsiooni tarbeks lõigete konstrueerimisega ning alustasin põhilõike paikapanekust. Sedagi on vaja veel sättida, aga siis saab juba modelleerimisega jätkata ning ehk varsti isegi käärid kangasse lüüa. Aeg tiksub!
Ahjaa, praegusel segasel ajal on ka üks lugu, mis mu tuju alati kergitab ja energiat annab. Lihtsalt pean seda jagama. Eriti mõnusad trummid ja refrääni alguses see brassssss..... Tühja see sõnum, aga loo vaib on nii mõnus. Aga sõnumi poolest Porter'i Musical Genocide of course!
0 comments :
Post a Comment