Peale kuid kestnud pingutusi ning lõputuid punaseid erroreid on lõpuks valmis saanud minu uus kodulehekülg! Minu unistuseks on olnud leht, kus on koos nii blogi, kui ka lipsumaailm ning nüüd on see korda saadetud. 

Niisiis leiab kõik uued /TallinnStyle/ postitused juba minu uuelt lehelt www.ruthsotnik.com, kuhu viisin ka kõik vanemad postitused. Loodan, et leiate mind ilusti üles ka minu uuelt lehelt ja võtate selle armsasti omaks :) Viimasel ajal, kus aega napib teen blogipostituste asemel tihti nö. minipostitusi ka oma Facebooki lehele, seega tasub ka seal minu tegemistel silma peal hoida!

Täna oli mul selle kooliaasta viimane koolipäev. Peaks ütlema, et see aasta on läinud imekiirelt ja kuna meil on superlahe klass, siis on isegi veidi kurb, aga eks me ikka ka suvel kokku põrkame. Viimase koolipäeva puhul tõin koju ka valminud villase jaki, mis sai ütleme nii, et üsna klassikaline. Musta värvi, laia kandiga taskutega, seljal läbilõiked. Olen ka varem õpetaja käe all voodriga jakki õmmelnud, ent seekord tegime pea kõike teises järjekorras ja teistpidi. Eks see sõltub tegumoest ka. Jaki tegemine mulle endale osutus üsna keerukaks, mitte jaki enda õmblemise keerukuse, vaid minu keha iseärasuste tõttu. Mina olen ehe näide sellest, et ei tasu liiga vara hakata ainult käekottidega käima ning raskete asjade tassimiseks on siiski välja mõeldud seljakotid! Oma osa andis juurde veel see, et tegelesin vahepeal rohkem fotoga ning fotokoti tassimine on teinud mind nö asümeetriliseks. Õmble veel sellisele jakki selga. Samas selgus, et see on paljude minu generatsiooni inimeste mure.

Jakk sai reväärkraega, sest midagi pole parata, mulle ääretult meeldivad reväärkraed ning neid pole tegelikult üldse keerukas õmmelda, kui mõni nõks selge (ilma nõksuta olen ma neid kunagi omajagu nässu keeranud).

Nööbid tahaksin mingil hetkel ära vahetada, sest need ei saanud päris õiged. Nööpide valimine on nii keeruline!

Mannekeeni seljas tundub selg välja venitatud, tegelikult tuli aga minu abaluudele veidi liikumisruumi anda aka asümeetriline mina.

Kuna kangast nappis tegin aluskrae koolist leitud materjalist. Mulle täitsa meeldib.

Klassiõe õhtusel panin siiski katteriidele ka atlasskandi serva. Lisab vürtsi küll ning on igati vaeva väärt. Silmaga nööpaugud on samuti asendamatud.

Kohe näha, et mul on tavapärasest veidi pikemad käed. Vat mis kõik välja tuleb. Eks ma olen seda varem ka täheldanud, aga ega ma oma varruka pikkust enne standardmõõtudega võrrelnud ei olnud. 

Niisiis ei ole ma kuhugi kadunud, vaid tihkel töölainel. Nüüd on jäänud veel välipraktika ning nädala pärast laupäeval kohtume juba ERKI Moeshow'l!

Paar nädalat tagasi, käreda tuulekülma käes pildistasime vaprate modellidega üles osa minu "City Slap" kollekstioonist. Fotograafiks ülimalt kift ja loominguline Carol-Liis Metsla ning meigi ja juuste eest hoolitses Elis Niils. 

Minu hullult vinged ja tublid modellid on Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid ja Mirell Mühlberg!

Elisi abiga muundusid minu naerusuised modellid jõulisteks naisteks ning Carol-Liisi kaamera ees said kleidid tuules jäädvustatud. 

Kogu kollektsiooni saab näha juba 23ndal mail ERKI Moeshow'l!

Kohe üldse ei saa kiitmata jätta TTHK õpilasi, sest peale tänast moeshow'd on emotsioone nüüd küll. Päris ausalt võin öelda oma kriitilisest suust, et 1/3 kollektsioonidest olid superägedad! Arvestama peab ka sellega, et TTHK's õpitakse rohkem siiski rätsepakunsti ning kogu disainipool on pigem ekstra, seega ma olin ikka väga väga üllatunud mõnesid kollektsioone nähes. 

Tegin oma seebikarbiga ka mõned pildid, mis küll superhead ei saanud, aga natuke tahaks ikka tänast show'd jagada. Ka homme 23.aprill kell 16.00 on THK's moeshow, kuid seal on juba uued kollektsioonid, kuid kahte žürii lemmikut peaks ka homme uuesti nägema :)

Selle kollektsiooni/kleidi autorit ma hetkel kahjuks ei tea, aga väga kiftilt oli mängitud erinevate nahkdetailidega. See kollasega kleit oli eriri kift!

Väga mõnusad oli ka Haldjate kollektsioon linasest kangast kleitidega. Ühte sellist tahaks lausa ise suvel selga panna. Seda kollektsiooni õnnestus maja peal ka lähemalt vaadata ning tööd olid ikka üliilusti õmmeldud ja viimistletud. Plusspunktid ja punutud kanepivöödele!

Sirli Pohlaku "X" meeldis mulle juba MoeP.A.R.K.'il ning seal saavutas ta ka teise koha. Linnalikult šikk minu meelest. Kõige kiftimad minu jaoks on just need pintsakute ja pükstega komplektid.

Korralik üllatus oli Vootele Vaheri ja Jaan Škerini kollektsioon "44", mida ka MPT'l peagi näha saab. Nende pükste kohta ja tagataskute kohta tahaks öelda lausa haigelt ägedad! Tegelikult ka! Nende kollektsiooni peaks saama ka homme uuesti laval näha ning tõsiselt, tulge kohale ja vaadake oma silmaga!

Suured üllataja minu jaoks olid ka vilditud kampsikutest kollektsioon, mille väikeseid detaile nägin juba mõnda aega tagasi, aga et sellest nii kift asi välja tuleb ning kogu see lava möll - seda ma pole küll osanud oodata. Nägin isegi, kuidas neid lumememmesid tehti, aga mul polnud õrna aimugi, miks või kuhu. Samuti tekkis eile küsimus, et miks ühe klassi nurgas suusad on. Vastused kõigile küsimustele piltidel :) Ka seda lummememme show'd peaks homme uuesti nägema!

P.S. Kuna ka homme on TTHK's avatud uste päevad, siis leiab ka mind näidisrätsepana kella 14.30 ja 16.00 vahel D11 klassist tööd tegemast. Tule juttu rääkima ning samas klassis asuvat näitust vaatama ;)

Vintage kleit sai lõpuks ometi pilti! Kleit sai valmis juba mõnda aega tagasi ning kanga selle õmblemiseks leidsin Uuskasutuskeskusest. Kleidi õmblemise juures muutus palju asju jooksvalt, kuid lõpptulemusega olen väga rahul. Kleit on puuvillasel voodril ning selga pannes mõnus pehme ning ülimalt mugav. Ainus häda on see, et kleidi toonid ei sobi minu praeguse hooaja jalanõudega. Seega jääb kleit siiski veel veidikeseks ajaks kappi soojemat ilma ootama. Pealegi on selle ülimalt plikalik stiil pigem suvisem teema. Hetkel olen igapäevaselt rohkem veel tumedas teemas, kuid natuke beeži on ka juba teemas nagu eelmisel nädalal toimunud ERKI koosolekul.

Kleidi valmimisest saab lisa vaadata siit:

Esmane idee 
Arengud töölaual
Kleit täis ootamatuseid

Juba eelmisel nädalal sain valmis veidi teistsuguse versiooni maailma kõige lihtsamast seelikust. Ehk siis aluseks see sama hea ristkülik, aga seekord hoopis voltisin vöökoha parajaks. Seekord panin kohe alla ka voodri, kuna tegin seeliku mööblikanga tükist, mille 0,50€ eest Uuskasutuskeskusest sain. Voodriks kasutasin tegelikkuses mingi atlass pluusiriide taolist materjali, mis sama hinna eest samast kohast sain. Kokku läkski see seelik mul maksma kuskil 1,20€, sest ka tutikaid peitlukke võib vahel Uuskasutusest leida. Jah, värvlisse läks veidi paksemat liimiriiet ka. 

Selliseid projekte on lahe teha, sest kuna viimasel ajal on eriti palju tegemist, siis olen pidevalt rahutu ega oska niisama käed rüpes passida ja mulle hakkab selline olek aina enam meeldima. Kes teeb, see jõuab peab täiega paika. Hea ajakasutuse tuleproov on käsil! Eriti nutikas on erinevaid asju kombineerida ning kui üldse ei viitsi midagi teha, siis ei tohigi midagi teha, sest hilisem vigadeparandus võtab topeltaja. Igatahes, kiirest seelikust sai täna üht teist vajalikku toimingut tehes mõned pildid tehtud. Pilti jõudis lõpuks ka mantel, mille sain samuti teiselt ringilt juba detsembris ning mida mõtlesin rohkem ümber teha, kuid lõpuks vahetasin vaid nööbid. Tegu on kindlalt rätsepatööga ning mantel on täpselt minu mõõtu! Igati mõnus leid.

Kohe näha, et täna oli päikesepaisteline päev!

Paraku pean ka tõdema, et ei jõua blogisse nii tihti kirjutada, kui sooviksin, sest päris argielu kraami, mis on hetkel üks korraldamine, inimeste, asjade, kellaaegade, tähtaegade kokku ajamine, ma ju ometi postitama ei hakka. Küll aga on mul stangel valmis nii mõnigi asi ning peale ERKI pooleli veel üks projekt ning abikäe olen ulatanud veel ühe kifti moehulluse valmimisele. Kajastamist ikka on!

Postituse lõppu veel üks üleskutse või lihtsalt kutse. Nimelt on 22-23. aprillil tulemas Tööstushariduskeskuse lahtiste uste päevad. Kel tahtmist ja aega võiks kindlasti läbi astuda! Läbi tasub astuda loomulikult neil, kes tahaksid samuti rätsep-stilisti eriala õppima tulla, kui ka nendel, kes lihtsalt uudistada soovivad. Mida uudistada? Rätsepad panevad mannidel igasugu kraami vaatamiseks välja ning loomulikult on teine kursus hakkama saanud ka mitmete lahedate moekollektsioonidega, mida juba laval moeshowna näeb. Samuti peaks lavale jõudma jätkusuutliku disaini konkursi "Maailm vajab Sind" tööd. Kui mina eelmisel aastal käisin, siis tehti mulle ka maja peal tuur ning sain ka õpetajatega veidi jutu rääkida - igal juhul väga kift! Tulge vaatama!

Kes mind Facebookis jälgivad teavad juba, et minu kollektsioon "City Slap" on valitud ka ERKI Moeshow lavale. Absoluutselt uskumatu!

Sedakorda on asi juba lihtsam, sest ma ei alusta enam nullist ning õmblustööd ei ole vaja kuigi palju teha. Rohkem rõhku on edimisel, stiliseerimisel ja nipetnäpet asjadel. Nii hea :)

Aga enne veel, kui saan ERKI peale mõelda on mul tarvis ühe teise konkursi tarbeks valmis saada üks meestekomplekt, mille varrukatega ma täna möllasin ja tulemusega võib täitsa rahule jääda. Olin ammu mõelnud, kuidas neid meeste varrukaid ikka tehakse - nii varrukaalust õmblust kui ka seda hmm, ütleme siis manseti kinnise lõhiku liistu. Alguses tundus täielik ulme, aga eks juba on nii, et hakka otsast tegema ja vaikselt hakkab laabuma. Mõtlesin, et uhkeldan siin ka veidi, kuni mul asjalikematest valminud asjadest pilte pole. Päris ideaalsed ei saanud, aga esimese korra kohta võib igati rahule jääda.

Paremalt poolt

Pahemalt poolt

Ahjaa, kel veel huvi meeste särkide õmblemise vastu, siis soovitan soojalt "Õpime rätsepaks" raamatut. See pole minu teada trükimusta näinud ning seepärast tõin esmaspäeval trükikojast ära päris mitu eksemplari nii endale kui klassikaaslastele. Soovitan soojalt see samuti trükkida ja köita lasta.

Tere jälle! Nüüd peaks vist juba nii kirjutama, sest blogimisse on tulnud väikene paus. Nimelt ei suuda ma pidevast töörattast maha saada ning nii palju asju on paralleelselt käsil, et ei oskagi kohe midagi nendest kajastada. Kindlasti peaksin aga vintage stiilis kleidi viimase posituse tegema, sest kleit on vahepeal valmis saanud. Tuli küll veidi teistsugune, kui esmalt arvasin, aga istub väga ilusti ja on ülimalt mugav. Loodan, et leian oma kingakogust mõned kingadki, mis sellega hästi klapivad.

Mis siis veel teoksil? Igasugu organiseerimist seoses kollektsiooniga, mis hetkel veel kodus stangel seisab. Samuti olen vahepeal endale kogu seda protsessi lahti mõtestanud ning leidnud oma õppetunnid ning kindlasti õppisin selle virvarri käigus, mida ja kuidas ma tulevikus teha sooviksin. Suurt moedisaineri ambitsiooni minus ei ole, küll aga meeldib mulle siiski ilusaid asju teha :) Eks näis, kuhu rada viib.

Õmblusrindel? Oi, seal on palju toimunud. Eelmisel nädalavahetusel testisin ühte lõiget, mis pole veel müüki läinud ning millel seetõttu pikemalt peatuda ei ole paslik. Küll aga võin öelda, et see pluus on päris kift ning annan märku, kui see lõige avalikuks tuleb. Kindlasti võiks see olla üks selle suve hitt! Vintage kleit sai samuti vahepeal valmis ning paar õhtut tagasi voltisin endale Uuskasutuskeskusest leitud mööblikanga ribast valmis ühe nunnu seeliku. Sellel on tarvis veel värvel kinnitada ning otsustasin kasutada privileegi kooli tööstusmasinate näol, sest see õmblus on parajalt paks ning närvirakke kulub vähem, kui selle lihtsalt ükspäev kooli kaasa võtan ning ära õmblen. 
Eelmisel nädalal tuli teisest proovist ka üks kuldkollane suvekleit, mis nüüd kokkuõmblemist ja viimast lihvi ootab. Ma juba tahaksin näha seda leekivpunaste juustega omaniku seljas - oi see tuleb efektne :)

Kuidagi nii muuseas võtsin vastu ka tõelise väljakutse - taaskasutust silmas pidades valmistada üks meestekomplekt. Loodan, et saan hakkama, sest taaskasutus pole olnud minu tugevaim külg ning meeste rõivaid olen teinud kordades vähem, kui naisterõivaid. Hoian pöidlaid, et tuleks välja!

Praegu aknast välja vaadates küll ei ütleks, et suvi on tulekul ning seepärast tuleb vaikselt juba kleiditellimusi, aga nii ta on. Kooliaasta hakkab vaikselt juba läbi saama ning kõik kergete rõivaste moodulid on praktiliselt läbitud. Jäänud on veel vaid jakk ning siis juba välipraktika. Aeg läheb uskumatult kiirelt.

Nüüd aga ka väike muusikaline vihje. Kes veel ei ole Kõpperi uut projekti kuulnud, siis nüüd on viimane aeg! Mõnusat, mõnusat!

Nonii, nonii, MoeP.A.R.K.il käidud ja aeg on hetkeks laupäevale tagasi vaadata ning siis juba kollektsiooni esitlemisega edasi minna! Mul on väga hea meel, et kõik sujus võrdlemisi rahulikult ning sain kogeda vaid nö klassikalist demmi paanikat ehk siis reede pärastlõunal sain teada, et üks modellidest on haigestunud. Siiski suutsin reede õhtul leida asenduse ning armas Helena, kel oli laupäeval sünnipäev aitas hädast välja. Suur, suur aitäh talle veelkord!

Ühtki nö. ametlikku tunnustust ma MoeP.A.R.K.ilt ei saanud, küll aga sain palju positiivset tagasisidet ning mitmed käisid uudistamas, kuidas need seelikud ikka nii kohevad on ning millest lipsud tehtud on. Samuti märgati õmblustöö kvaliteeti, mille taset püüdsin väärikalt kõrgel hoida. Mul on väga hea meel, et minu kollektsioon tekitas mitmetes naistes tunde, et neid kleite tahaks küll proovida ning kanda. See ongi minu eesmärk rätsepatöö armastajana! Fakt on see, et erilist moehulluse täideviijat minus ei ole ning armastan pigem praktilisi ning kantavaid rõivaid. Minu kollektsiooni puhul ongi asjad seatud nii, et kui komplektilt ära võtta alusseelik, krae, mansetid ning suur slehv saab sellest täiesti igapäevaselt kantav praktiline kleit. Soovi korral saab aga vürtsi lisada. 

MoeP.A.R.K. oli minu jaoks suurepärane kogemus ning õppetund. Kuna minu jaoks oli see esmakordne kogemus, siis alustasin tegelikult täiesti nullist. Mul olid joonised, ideed, mis tuli valmis teha, leida modellid, juuksurid, meik, kingad, transport jne. Eile tekkis korraks lausa selline kõikvõimas tunne õmbluskiiruse suhtes, et 7 nädala jooksul õmmelda 6 kleiti pluss vidinad pluss korraldus ei olegi nii hull. Tegelikult õmblesin isegi 7 kleiti, sest see vintage kleit on ka praktiliselt valmis ja ühed püksid lõikasin ka välja :) Koolitööna valmis selle perioodi jooksul vest ja kannaga kraega, mansettidega nööbitav pluus. Natuke on õigust end "almightyna" tunda. 

Nüüd aga jagan üht väikest backstage videot ning tänan sellega kõiki abistajaid, kogu meeskonda!
Meik - Triin Lepp // Juuksed - Laura Jõers, Kadi Ojapalu // Modellid - Marit Aas, Helena Jõers, Mirell Mühlberg, Rita Ratušnaja, Gerli Veeleid, Grete Veeleid. Te olite lihtsalt super armsad ja toredad. Teine kordki!

Backstage pilte võib leida minu FB lehelt! Nüüd aga tuleb hoolitseda selle eest, et kleidi lihtsalt stangele rippuma ei jääks! Kel mõtteid, ideid, soove, andke mulle julgelt märku!

Ootamatused selle kleidi juures jätkuvad. Samas peab tõdema, et ma ei tea, et ükski õmblustöö oleks võimalik otsast lõpuni täiesti etteaimatavalt valmis õmmelda - mis puudutab riideesemeid. Mõne padjapüüri või voodilina ehk ikka, aga rõivas - vaevalt.

Igatahes, milles siis nüüd häda eksole?

Niisiis sain peitluku pandud (andsin veel 20min enne Abakhani sulgemist gaasi ja sain natuke vales värvis luku, aga ega siis luku pärast töö tegemata saa jääda) ja voodri samuti kokku õmmeldud ning kaelakaarde kinnitatud ja asusin varrukate kallale (voodri luku külge panen hiljem käsitsi, tahtsin niipidi ka proovida). Selle kanga juures on lahe see, et ma võin sinna kriidiga megakõvasti enda meelest märkida, aga kaks liigutust ja juba ongi see läinud. Mul on ka küllalt pisike käsi ja varruka esi ja tagapool on seepärast üsna sarnased. Saime siiski tuvastatud. Sellest oli aga vähe abi, sest mul on õlanukid ikka üsna korralikud ning ma ei taibanud ka tavalise +6 lisa järgi konstrueeritud varrukat kontrollida. Igatahes jäi varrukal ruumi puudu ning varruka otsa ei jäänud ka eriti kahandust. Kuna aga kaelakaarde tulid proovi käigus voldid, mis sinna imehästi sobivad, siis otsustasin ka varrukale samas stiilis voldid õlaõmbluse juurde teha. Selleks aga varrukat ei jätkunud ning üldse oli kõik liiga kitsas. Niisiis tagasi mõõtude juurde - tagantjärele mõõtes sai selgeks, et puudu in tervenisti 1,5cm. Seega ei saagi ju mitte kiskuda! 

Ega seal midagi. Natuke kangast oli veel järgi ja tegin uued varrukad. Tegin esialgsest lõikest koopia ning avasin seda varrukapeast korraliku 8-9cm, et oleks ikka ruumi ja saaksin ilusad voldid (katsetasin enne vana varruka peal). Loodan, et nüüd on varrukamüsteeriumid selleks korraks otsa saanud. Kuna nüüd tuleb juba MoeP.A.R.K. peale, siis paari päeva jooksul pole hetke kleiti lõpuni teha, aga usun, et nüüd saab küll varrukad otsa, allääred palistet', paar käsitsipistet ja ongi minu superkerge (kaalult) kleit valmis. Sellest saab tõeline selle suve hitt!

Hetkel ripub kleit mu seljataga stangel, kus ootab juba rõivakottidesse pakitud kollektsioonn lavale viimist. Sellest ka siis hõbepunane taust.

Selja tagant on kaelakaar süvendatud, et ikka natuke trikki oleks ka. Mõtlesin veel samast kangast mingi väikese aktsendiga vöö peale teha. Paar mõtet on, näis kuis välja tuleb :)

Juba Ülehomme jõuab lavale minu esimene kollektsioon! Ütlen ausalt, ma ei ole hetkel närvis, sest see ei tundu üldse reaalne. Veel aasta tagasi ei oleks ma eales arvanud, et nüüd kollektsiooni õmblema asun ning sellega ka võistlema lähen. Uskumatu.

Veel uskumatum on aga need inimesed, kes mind on aidanud ja mulle appi tulnud - lähedased, klassikaaslased, õpejatad, modellid, meikar, juuksurid. Juba ette suured tänud! Ma olen hetkel üsna hämmeldunud, kui palju abivalmidust ma kogu selle protsessi juures olen kohanud. Super, super!

Kõigest lähemalt räägin aga juba tagasivaatavalt uuel nädalal. Seniks aga kutsun kõiki laupäeval, emakeelepäeval, Eestimaa südamesse Paidesse MoeP.A.R.K.'ile! Show algab kell 17.00!

Viimasel paaril päeval olen saanud koolis veidi kleidiga tegeleda ning kaks proovigi juba seljataga. 

Igatahes. Eile hommikul jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõõtsin modelleeritu lõikel veelkord üle vöö ja rinnaümbermõõdu veendumaks, et ikka selga läheb ja liigsuur ei ole ning seejärel paigutasin ja lõikasin. Mille peale ma aga kuidagi ei tulnud oli see, et kuna lõikasin mustrit jälgides jääb kleit pikkupidi venima. Paganas. Hoolimata sellest, et olin selle 4,5m kangast ilusti läbi pesnud ja triikinud, aurutanud ei olnud ma miskipärast venivusele tähelepanu pööranud. Tundus selline puuvillalaadne olevat ja mis seal ikka, aga võta näpust. Iseenesest miskit hullu ei ole, tugevdada saab ju ikka. 

Esialgu lõikasin vaid ülaosa ning esimeseks prooviks traageldasin selle kokku ning ülejäänud kanga voltisin suva järgi raskuseks. Proovis hakkasid mängima minu keha hoopis teised iseärasused, kui varasemalt - või noh enamvähem. Mis vesti ja pluusi juures häiris ei olnud kleidi juures üldse näha ja vastupidi. Üldine istuvus oli aga täitsa ok - muutus seljakeskjoon ehk luku asukoht ning esiosa sissevõtteid tuli õõnestada. Ma olen alati arvanud, et sissevõtted on sellised noh, kuidas keegi näeb aga põhimõtteliselt sirgjoonelised. Minu sissevõtted seda kindlasti esiosas ei ole vaid on pigem kumerad ja seljas istuvad väga ilusti (selgus teises proovis). 

Suuri muudatusi niisiis esimeses proovis ei tulnud ning asusin voodri lõikamise kallale kuna sellist tunnet, et tahaks veelkord oma volditud seeliku arvutuskäigu õigsuses veenduda, mul ei olnud. Kui ülaosa vooder valmis sai, siis ei olnud mul enam valikut ning mõõtsin kangast 2,1m ning seelikupikkuse ja hakkasin voltima. Oi, kuis kripeldas, kas sai õigesti, aga sai. Klapitama pidi nii poole sentimeetri jagu seljakeskõmbluses. Lasin voldid masinal pika pistega abiõmblusega kokku ning traageldasin kleidile teiseks prooviks.

Teine proov oli aga ootamatusi täis. Nüüd oli ka vooder all ning sissevõtted õmmeldud. Selgus, et seljakeskjoon oli eelmises proovis õigesti märgitud, kuid minu õlad on ikka täiesti isevärki ning seepärast tuleb seljaosa käeaugukaarde siiski sissevõtted teha. Kuna tegu on vintage stiilis kleidiga ning sellel kangal korralikult pressitud sissevõtted väga silma ei paista pole mul nende sissevõtete vastu midagi. Samuti muutus kaelakaar (kiftimaks) ning ka varrukatest sai rohkem sotti. Kuna varrukad on mustriga, siis veendusin, et olen sobivalt mustrisse lõiganud ning paika sai ka varruka pikkus ning kuidas muster jääma peab. 

Teine proov tehtud otsustasin valmis teha ka seeliku voodriosa. Ja sinnamaale see kleit mind ootama jäi. Et ma jumala eest seda kärmelt kodus edasi õmblema ei hakkaks jätsin selle kooli kappi. Usun, et see on hea taktika, sest kui mul on juba midagi meelepärast käeulatuses, siis ega ma seda rahule ei jäta. Koolis on ka hea igasugu asju küsida ning seeläbi saada palju "kõrvalist informatsiooni", mis igati kasuks tuleb. Kõige vahvam on aga see, et kleidimoodul algab järgmisel nädalal. Mina aga loodan, et saan selle kleidi juba järgmisel nädalal valmis. 

Teha on veel jäänud teise proovi paranduste ülekandmine kaelakaares ja varrukakaares. Kaelakaare ja luku ja alläärte töötlemine ning varrukate panek. Lisaks tahaksin teha samast kangast mingi nüansiga vöö, aga samas peaks see hästi lihtsaks jääma. Seda on hea vaadata siis, kui kleit juba valmis. Selle peaksin muidugi välja mõtlema, et kas ma tahan päris sellist tugevdatud ja öösidega vööd vööd või pigem mingit pehmet lipsukese laadset. Küll jõuab...

Ahjaa, selle kleidi juures on selle kergus kummalist tunnet tekitav - justkui ei olekski midagi seljas.

Juba mõnda aega on minu riiulis mu südant kripeldama pannud üks kangas. Ainus, mida teadsin oli see, et sellest peab mingisugune kleit saama. Eile õhtul võtsin selle kanga lõpuks riiulist välja ning hakkasin nuputama, mis sellest saab. Niisiis mõtlesingi, et jagan selle kleidi valmimislugu veidi pikemalt. Vaatame, mis välja tuleb! 

Kangast - Tegu on puuvillase õhema kangaga, mille leidsin Uuskasutuskeskusest. Kangas on 1m laiune ning seda on mul tervelt 4m. Kuna aga lillemuster jookseb piki ultusäärt, siis peab juurdelõikusel ka mustrit silmas pidama. Seega polegi seda kangast teab mis üüratult. Kangas on piisavalt õhuke, et pean sellele seeliku osale kindlalt voodri alla panema ning võibolla panen ka ülaosasse. See selgub töö käigus.

Ideest - Kui mustriga arvestada tundus kõige mõistlikum teha volditud seelik. Kangast voltides tundus, et voldi sügavuseks võiks olla 3cm. Pidasin täna ka teiste tarkuritega koolis nõu ning nende nõuanne oli kleit jätta võimalikult lihtsaks, et muster mõjule pääseks. Ainus asi, mida ise kindlalt tahtsin olid varrukad! Lõpuks aga saigi siis ideeks lihtne kleit, millel sissevõtted vaid vööjoonele minevad ning tagumise kaelakaare süvendan. Lukk tuleb taha seljale. Kuna sahisevat voodrit ma sellele puuvillasest kangast kleidile ei soovi tuleb tõenäoliselt ka vooder puuvillane. 

Lõikest - Esialgu arvasin, et saan kasutada juba konstrueeritud lõiget, mille järgi koolikohustusliku pluusi tegin. See sai aga konstrueeritud lisaga +8, mis on praegu plaanitava kleidi jaoks liiga lai. Mõõtsin juba olemaslevat lõiget igaks juhuks igatpidi üle ja paraku pean väiksema lisaga uue konstrueerima, mis ei ole tegelikult ka suur vaev. Erilist modelleerimist peale sissevõtete muutmise ja kaelakaare muutmise ju samuti teha pole vaja. 

Mis järgmiseks plaanis?

• Lõige konstrueerida, modelleerida
• Kangas läbi pesta, sest puuvillase puhul on kahanemistõenäosus suur
• Arvutada seeliku laius (sellele vastavalt siis voodrit hankida)
• Otsida sobivat värvi ning piisavat õhuke puuvillakangas voodriks
• Juurdelõikus ja I proov

Edasi ei oska ma praegu planeerida, sest proovi käigus tuleb kindlasti uusi mõtteid ning saab selgemaks ka tehnoloogia. Peamiselt sõltub tehnoloogia muidugi sellest, kas teen ülaosa samuti voodril või mitte. Kui ei tee, siis läheb mängu tõenäoliselt lõikekohane kant. Samuti saan siis teada, kui pikka peitlukku tarvis on. Põnev, põnev!