Mu parimad sõbrad

Olen juba pikalt ühe postituse võlgu. Nimelt olen juba pikka aega mõelnud ja unistanud uuest õmblusmasinast. Ei osanud ma seda kuidagi valida ning raha kogumiseks läks samuti aega. Lõpuks surfasin kõiksugu intenetiavarustes ja otsisin eelkõige blogipostitusi erinevate masinate kohta inimestelt, kes reaalselt neid masinaid kasutavad, et teada saada nende mured ja rõõmud. Nüüd on minulgi masinapark natuke uuenenud (kuna mul on nüüd õmblusnurgas koos vana masinaga kokku 4 masinat, siis võib vast lausa masinapark öelda). Ma ei ole veel kindel, kas tegin  päris õige valiku, aga enamus elamused on uue masinaga siiski positiivsed. Küll aga pole ma selle kuu ajaga veel kõiksugu tulede ja viledega päris ära harjunud. Valituks osutus Janome Horizon Memory Craft 8200 QC ehk siis lapitöömasin. Mis mulle selle masina juures kohe silma hakkas oli selle suurus ja seega ka tööpinna suurus. Kuna masin on suur ja ka võrdlemisi raske on ka põlvetõstuk praktiline ning kasutan seda koguaeg. Samuti naudin automaatniidilõikust ja väga head valgustust. 

Uue masina puhul soovisin kindlalt, et see õmbleks korralikke nööpauke. Kunagi oli mul üks tavaline Brotheri masin, millel ma mitte ühtki nööpauku välja ei meelitanud, kuigi see pidanuks neid tegema. Minu vana Janome sai vaid ühekordse puuvillase kangaga hakkama ning seega ma eriti nööpidega kokku puutunud ei olegi. Nüüd aga olen väga õnnelik, sest selles masinas ei ole ma pidanud nööpaukude kohapealt pettuma. Loomulikult on ta siiski kodumasin, aga teeb väga ilusaid nööpauke ning ka paksematele kangastele. Valikus on päris mitu erinevat samuti, kõiki ei ole veel katsetanud. 

Mulle oli ka väga oluline, et masin õmbleks tavamasina kohta hästi trikotaaži. Eelmise Janome'ga sai küll hakkama, kui kõik talle nõelade ja vahel ka igasugu imenippide abil asi meeldivaks teha, aga näiteks siksakki trikotaažil ilma, et iga paari piste järel kuni 5 pistet ta vahele ei jätaks naljalt õmmelda ei saanud. Uue masinaga on vahele jäänud pisted harv nähtus ning kuna tegu lapimasinaga mis teeb igasugu imepisteid saab ka korralikult nö kaksiknõela kasutada, mille jaoks on lausa eraldi programmeeritud režiim. Üldse peaks ütlema, et see masin on üsna lollikindel ning kui ka midagi juhtub ja näiteks niidid kuhugi kinni jäävad, siis on masinat ülimugav avada ja puhastada. Samuti on plaadivahetus imelihtne, sest tavaõmblemise ajal eelistan siiski väiksema avaga plaati (see kust nõel sisse läheb). 

Üks asi, millest puudust tunnen on tavaline 0,5mm tald. Kuna tegu lapimasinaga on tal vaikimisi 1cm tald ning seetõttu olen aegajalt kasutanud kaasas olevat lukutalda, mis on siis soovitud 0,5cm, aga see on nn kinnine, ehk ma ei näe eriti täpselt vaid teen tunde järgi ja see ei ole eriti meeldiv. Üllatusena tuli mulle ka see, et sel masinal käivad 9mm tallad. Seega on taldade valik väiksem. Kui keegi teab, kust saaksin 0,5mm õmblusvaru jälgimiseks Janome 9mm talla, siis andke teada, Karnaluksis igatahes ei ole. Küll aga on taldade vahetamine supermugav, sest kõik on kohe käepärast.

Üks asi, mida veel märganud olen on see, et kui kangas on natukenegi paksem, siis jääb see tihti õmbluse alguses tampima. Vana masinaga seda ei olnud, samas uuel saab presstalla survet reguleerida, ehk saab sellega kuidagi asja paremaks. 

Õmbluseid on masinal tuhat ja üks, no mitte tegelikult, aga suurt osa ei kasuta ma tõenäoliselt mitte kunagi. Samas olen netist leidnud igasugu huvitavaid variante, kuidas nendega näiteks servi töödelda. Peaks välja uurima, kas saaks kuidagi mingeid ägedaid asju juurde ka programmeerida. Nohjah, tundub suht mõttetu tegevus, aga alged igasugu lihtsamaks tikkimiseks on masinal ju olemas. Teoreetliselt peaks võimalik olema.

Kuna uuel masinal on igausugu tuled ja viled ning eks ta natuke õrnake on, siis soovitati mulle poes kohe juurde vaadata mingi käredam masin. Minul turgatas kohe pähe, et vanemate juures keldrid on vana Tšaika, mis oli ka esimene masin, mille taga midagi õmblesin. Tirisime selle siis isaga välja ning stepslisse! Tšaika oli nii ähmi täis, et hakkas kohe automaatselt õmblema ilma, et keegi seda rohkem puutunud oleks. Isa teatas, et pedaalil on kondekas läbi ning läks keldrisse tuulama. Leidis siis vajaliku kondeka vanast telekast, vahetas ära ja masin töötab nagu loom. Tegelikult ka nagu loom, sest läbi selliste kangakihtide ei õmble ükski normaalne masin. Nüüd saan vabalt teha nii teksapükse lühemaks kui õmmelda mööblikangast kotte. Eks ta natuke kurja häält teeb, aga töötab ka vingelt. Moodne inimene oleks muidugi poodi läinud ja ostnud Singeri Heavy Duty masina 350€ eest, aga mulle see Tšaika varianti väga meeldib.

Kui juba masinatest juttu, siis näitan oma töökindla lihtsa overloki ka ette. Nimelt on mul hästi lihtne ja legendaarne Janome T-43. Alguses nägin ma temaga kurja vaeva ja ta sõi korralikult mu närve, aga see oli kõik minu enda teadmatusest ja oskamatusest. Nüüd saame juba päris hästi läbi ning saan isegi rullpalistusega hakkama. Kunagi ei tahtnud ma rohkem midagi puutuda, kui lõpuks masina korralikult tööle sain. Nüüd on juba nutti rohkem ja töö ladusam.

Igapäevaselt tal lipsukest ümber ei ole, aga ta oli mu pintsaku backup, mis aknast tuuldudes alla rippus. Leidsin Paavlist laheda Bastioni villase pintsaku ja keemilisse viia ei taha. Õues päikese käes tuuldudes sai see päris värske olemise. Paavlist leidsin mõnda aega tagasi veel ka suure kotitäie erinevaid pärleid. Nende tarvis tegin ka oma esimese AliExpressi tellimuse ning sain sealt plastikust pärlikarpe, mis tulid kohale kuskil 3 nädalaga. Nüüd veedan siis õhtuid pärleid sorteerides, kui miskit muud parasjagu teha ei taha.