Oeh, täna võin küll nüüd rahulikult diivanile maha istuda ja öelda, et oli korralikult tegus ja huvitav päev. Hommik algas küll kerge pangega, aga ei sest hullu. Ega kõik asjad tulegi kohe välja või khõmm, ma pole endale ju pea kaks kuud midagi selga õmmelnud ning juba annab tunda. 

Igatahes otsustasin hommikul koolis endale kiirelt üht igapäeva trikotaažkleiti tegema hakata, taolist nagu olen varemgi teinud ja ennäe, üldse ei tulnud kohe välja nii nagu soovisin. Eks oluline faktor oli ka veidi kaprissem kangas, aga ma oleksin ju ometi võinud sellega arvestada. Aga hullu ei ole midagi, mõtlesin käigupealt asjad veidi ümber ning valmis saan ikka, lihtsalt ajakulu on suurem. Samas ehk ongi hea, sest ma olen hetkel kahevahel - kas jätta kleit lihtsaks ja lakooniliseks (eestvaates on istuvus jube lahe, seljaga on natuke veel mudimist) või lisada mõni kaunistusdetail. Nädalavahetusel vuran peaaegu valmis ja koolis saan ehk kattemasinaga lõpetada.

Totukuuli esimene kleit:

Kui silmad kangast juba krõllis olid lõbustasin end tehniliste läbilõigete joonistamisega, kui seda nüüd lõbusaks tegevuseks nimetada saab. Õnneks on mul mustandina kõik joonised olemas ning jääb üle vaid need iluvarianti võluda. Siis ongi mul peaaegu kõik esimese veerandi ülesanded sooritatud. Päris lahe värk!

Tepitud koti sain ka eile valmis ning üks õhtu meisterdasin kiirelt ka oma kahele alasti padjale riided selga. Leidsin nimelt Abakhanist laserlõikusmustriga pimenduskangast, mis minu meelest padjakateteks hästi passis. Oeh, nii palju asju oleks tarvis üles pildistada, aga kuna valget aega on aina vähem ning päevasel ajal ma viimasel ajal eriti kodus ei viibi annab see tunda. Kui nüüd nädalavahetus just eriliselt sombune ei ole saan ehk jälle ägedaid pilte teha.

Aga tagasi tänase juurde. Koolitükid tehtud viisid sammud meid Lilli Jahilo juude külla. Meid oli hiiglama suur mass ning Lilli ateljee paistis peaaegu et kummist olevat, sest kõik me mahtusime ära ning kuulsime, nägime, katsusime kõiksugu kaunist. Olen Lilli tegemistel vargsi silma peal hoidnud hetkest, mil temast kuulsin/temaga kohtusin ning see oli mõned aastad tagasi ESA ettevõtluskoolitusel. Lilli oli väga inspireeriv ning tema ateljee peegeldas täielikult tema loomingut. Saime veidi teada nii tema teekonnast, tööprotessist, inspiratsioonist ja ka igapäevasematest teemadest. Igakord kui mõni ateljee omanik või töötav rätsep miskit räägib tekib mul jälle mõte, et tegelikult oli ikka hea, et ma terapeudiks õppinud olen. Kirugu ma palju tahes, aga tundub, et ka sel teekonnal oli siiski mõte olemas. 

Lilli ateljees oli stangedel väljas nii Sügis/Talv 2014/15 kollektsioon kui ka Kuldnõelal esitletud Suvi 2015 kollektsioon. Nii palju klassikalist ilu!

Klassikalise ilu juurest suundusin mina aga kiirelt keha kinnitama ning siis ruttu ruttu järgmise ägeda disaineri juurde. Nimelt ei suutnud ma vastu panna ning võtsin nõuks minna Kadri Kruusi kotimeisterdamise töötuppa. Mind on nahast kotid ammu paelunud, kuid kuna naga õmblemine on hoopis teine kui kangastega möllamine siis tundsin, et mul oleks mingit lüket ja infot tarvis. Seda ma ka sain, aga sellest ja pilte kotist juba järgmisel korral!

Olen juba pikalt ühe postituse võlgu. Nimelt olen juba pikka aega mõelnud ja unistanud uuest õmblusmasinast. Ei osanud ma seda kuidagi valida ning raha kogumiseks läks samuti aega. Lõpuks surfasin kõiksugu intenetiavarustes ja otsisin eelkõige blogipostitusi erinevate masinate kohta inimestelt, kes reaalselt neid masinaid kasutavad, et teada saada nende mured ja rõõmud. Nüüd on minulgi masinapark natuke uuenenud (kuna mul on nüüd õmblusnurgas koos vana masinaga kokku 4 masinat, siis võib vast lausa masinapark öelda). Ma ei ole veel kindel, kas tegin  päris õige valiku, aga enamus elamused on uue masinaga siiski positiivsed. Küll aga pole ma selle kuu ajaga veel kõiksugu tulede ja viledega päris ära harjunud. Valituks osutus Janome Horizon Memory Craft 8200 QC ehk siis lapitöömasin. Mis mulle selle masina juures kohe silma hakkas oli selle suurus ja seega ka tööpinna suurus. Kuna masin on suur ja ka võrdlemisi raske on ka põlvetõstuk praktiline ning kasutan seda koguaeg. Samuti naudin automaatniidilõikust ja väga head valgustust. 

Uue masina puhul soovisin kindlalt, et see õmbleks korralikke nööpauke. Kunagi oli mul üks tavaline Brotheri masin, millel ma mitte ühtki nööpauku välja ei meelitanud, kuigi see pidanuks neid tegema. Minu vana Janome sai vaid ühekordse puuvillase kangaga hakkama ning seega ma eriti nööpidega kokku puutunud ei olegi. Nüüd aga olen väga õnnelik, sest selles masinas ei ole ma pidanud nööpaukude kohapealt pettuma. Loomulikult on ta siiski kodumasin, aga teeb väga ilusaid nööpauke ning ka paksematele kangastele. Valikus on päris mitu erinevat samuti, kõiki ei ole veel katsetanud. 

Mulle oli ka väga oluline, et masin õmbleks tavamasina kohta hästi trikotaaži. Eelmise Janome'ga sai küll hakkama, kui kõik talle nõelade ja vahel ka igasugu imenippide abil asi meeldivaks teha, aga näiteks siksakki trikotaažil ilma, et iga paari piste järel kuni 5 pistet ta vahele ei jätaks naljalt õmmelda ei saanud. Uue masinaga on vahele jäänud pisted harv nähtus ning kuna tegu lapimasinaga mis teeb igasugu imepisteid saab ka korralikult nö kaksiknõela kasutada, mille jaoks on lausa eraldi programmeeritud režiim. Üldse peaks ütlema, et see masin on üsna lollikindel ning kui ka midagi juhtub ja näiteks niidid kuhugi kinni jäävad, siis on masinat ülimugav avada ja puhastada. Samuti on plaadivahetus imelihtne, sest tavaõmblemise ajal eelistan siiski väiksema avaga plaati (see kust nõel sisse läheb). 

Üks asi, millest puudust tunnen on tavaline 0,5mm tald. Kuna tegu lapimasinaga on tal vaikimisi 1cm tald ning seetõttu olen aegajalt kasutanud kaasas olevat lukutalda, mis on siis soovitud 0,5cm, aga see on nn kinnine, ehk ma ei näe eriti täpselt vaid teen tunde järgi ja see ei ole eriti meeldiv. Üllatusena tuli mulle ka see, et sel masinal käivad 9mm tallad. Seega on taldade valik väiksem. Kui keegi teab, kust saaksin 0,5mm õmblusvaru jälgimiseks Janome 9mm talla, siis andke teada, Karnaluksis igatahes ei ole. Küll aga on taldade vahetamine supermugav, sest kõik on kohe käepärast.

Üks asi, mida veel märganud olen on see, et kui kangas on natukenegi paksem, siis jääb see tihti õmbluse alguses tampima. Vana masinaga seda ei olnud, samas uuel saab presstalla survet reguleerida, ehk saab sellega kuidagi asja paremaks. 

Õmbluseid on masinal tuhat ja üks, no mitte tegelikult, aga suurt osa ei kasuta ma tõenäoliselt mitte kunagi. Samas olen netist leidnud igasugu huvitavaid variante, kuidas nendega näiteks servi töödelda. Peaks välja uurima, kas saaks kuidagi mingeid ägedaid asju juurde ka programmeerida. Nohjah, tundub suht mõttetu tegevus, aga alged igasugu lihtsamaks tikkimiseks on masinal ju olemas. Teoreetliselt peaks võimalik olema.

Kuna uuel masinal on igausugu tuled ja viled ning eks ta natuke õrnake on, siis soovitati mulle poes kohe juurde vaadata mingi käredam masin. Minul turgatas kohe pähe, et vanemate juures keldrid on vana Tšaika, mis oli ka esimene masin, mille taga midagi õmblesin. Tirisime selle siis isaga välja ning stepslisse! Tšaika oli nii ähmi täis, et hakkas kohe automaatselt õmblema ilma, et keegi seda rohkem puutunud oleks. Isa teatas, et pedaalil on kondekas läbi ning läks keldrisse tuulama. Leidis siis vajaliku kondeka vanast telekast, vahetas ära ja masin töötab nagu loom. Tegelikult ka nagu loom, sest läbi selliste kangakihtide ei õmble ükski normaalne masin. Nüüd saan vabalt teha nii teksapükse lühemaks kui õmmelda mööblikangast kotte. Eks ta natuke kurja häält teeb, aga töötab ka vingelt. Moodne inimene oleks muidugi poodi läinud ja ostnud Singeri Heavy Duty masina 350€ eest, aga mulle see Tšaika varianti väga meeldib.

Kui juba masinatest juttu, siis näitan oma töökindla lihtsa overloki ka ette. Nimelt on mul hästi lihtne ja legendaarne Janome T-43. Alguses nägin ma temaga kurja vaeva ja ta sõi korralikult mu närve, aga see oli kõik minu enda teadmatusest ja oskamatusest. Nüüd saame juba päris hästi läbi ning saan isegi rullpalistusega hakkama. Kunagi ei tahtnud ma rohkem midagi puutuda, kui lõpuks masina korralikult tööle sain. Nüüd on juba nutti rohkem ja töö ladusam.

Igapäevaselt tal lipsukest ümber ei ole, aga ta oli mu pintsaku backup, mis aknast tuuldudes alla rippus. Leidsin Paavlist laheda Bastioni villase pintsaku ja keemilisse viia ei taha. Õues päikese käes tuuldudes sai see päris värske olemise. Paavlist leidsin mõnda aega tagasi veel ka suure kotitäie erinevaid pärleid. Nende tarvis tegin ka oma esimese AliExpressi tellimuse ning sain sealt plastikust pärlikarpe, mis tulid kohale kuskil 3 nädalaga. Nüüd veedan siis õhtuid pärleid sorteerides, kui miskit muud parasjagu teha ei taha.

Alustasin eile alusõppe lõputöö valmistamist. Mida ja kuidas ma täpselt teen ma veel ei tea, sest ideed on pidevas muutumises ning palju sõltub ka sellest, kui kaua mul asjad aega võtavad. Eile alustatud kannusoojendaja sain igatahes täna juba valmis ning teppimisega ka käe soojaks! Kooli masinaga läks teppimine üsna valutult, sest automaatne kinnituslukk ja niidilõikur on sel protsessil lihtsalt mu suurimad sõbrad! Kuigi jah, pean tunnistama, et kui olin juba kuskil pool tundi ja poolteist poolitäit teppinud, siis hakkas silme eest veidi kirjuks küll minema ja tekkis tehasetöölise tunne. Postiivne pool on aga see, et asjad tulevad lahedad ja sain masinatunnetust oluliselt paremaks. 

Enda tepitud ridiküli teen siis kaltsukast leitud 0.20€ seelikust, mille kangas oli lihtsalt võrratult ilus. Tegin kiirelt enda nunnudest enne masina alla panekut pildi. Miks nunnudest? Sest need on nii nunnud ja pehmed!

Õmblusmudru aina paljuneb ja peaksin tõsiselt mingi hea variandi välja mõtlema, kuidas seda organiseeritult kaasas saaksin kanda. Paljudel on plastikohvrikesed, aga mulle need ei meeldi, sest käin koolis jala ja seda igapäevaselt käe otsas tassida ei viitsi. Pealegi, kui tahan peale kooli kuhugi veel minna, kuhu ma siis oma kohvrikese panen? Ehk on kellelgi häid ideid?

Kannusoojendaja tööplatsil. Alt on veel kant puudu, aga üldpilt selline. See on samuti taaskasutatud materjalidest paljuski. Selle lillelise kanga jupi leidsin riiulist (mul on sellest juba igasuguseid asju, aga nüüd lõpuks sai otsa). Pitsi ja vatiini sain emalt ning roosa linase ja puuvillasegune kangas on teiselt ringit. Oli see miski imepikk laudlina enne. Natuke jäi järgi ka. Paelajupp on mõne pluusi õlaõmblusest (need jupid, millega on väidetavalt hea pluuse puu peal hoida) ning kandijupi sain kooli poest.

Kui juba teppimiseks läks, siis teppisin 3x3 ruuduga ka vatiini kannusoojendaja voodrile.

Ridiküli tükkide parandusnüsimine jäi koolis pooleli ning ma ei suutnud vastu panna ja tegin selle kodus lõpuni. Natuke nukker on nüüd jälle mitu päeva oodata, kuni kotti edasi õmmelda saab, aga pean vastu. Mul on juba salaplaan valmis. Esiteks sain kikilipsukinnised kätte ja saan lipse teha ning teiseks jäi mul ka seda lillelist kangast järgi ning teen enda kääridele väikese kotikese. Peaks mulle õmblushullule aitama küll! 

Üks ese on tegelikult veel hingel. Nägin veebis imelahedaid laste jakke ja ühel oli ka õpetus juures. Niisama pole mõtet valmis teha, aga ei tea ka kellele hõigata. Tahaks jälle seda mõnusat tunnet tunda, kus terve ese mahub mõnusalt mu tavatöölauale ära!

Aga jah, varsti algavad jälle lipsuvabriku päevad ning kudumisperiood tuleb paariks päevaks kõrvale heita. Natuke tuleb küll varsti nipetnäpet tööd ka teha, sest leidsin endale täna samuti teiselt ringilt lõpuks talvemantli! Olen seda juba päris pikalt otsinud ja täna läks õnneks. See istub mul seljas suurepäraselt, sellel on vinge suur krae ning kodus rahulikult uurides veendusin (poes ainult kahtlustasin), et tegu on rätsepatööga. Mantlil ei ole ka ühtki kulumismärki peale voodri osa, kus on ilmselgelt ohtralt istutud. Kuna tegu on hästi lihtsa mantliga, siis tahaksin seda natuke isikupärasemaks muuta ja mõte on juba olemas. Eks ma siis näitan, kui valmis saan. Loodan, et toimib nii nagu mul mõtetes. Oi ja nüüd kui mantel olemas, siis tean ka missugused võiksid mu uue talvise hooaja kindad, sall  ja müts olla. Ma ikka armastan ise tegemist!

/Hoiatus, selles postituses ei ole ühtki pilti.

Enne kooli minekut ja veidi ka praegu vaevas mind üks suur suur mure. Nimelt jäin oma õmblusalases arengus kinni, sest ei leidnud enam uut materjali, millega ennast harida ja olgem ausad, ega ma ei osanud seda ka õigetest allikatest otsida. Youtube'i videod on küll toredad, kui vähe on neid, kust tegelikult ka midagi õppida on, sest enamjaolt tehakse videotes kõike nö väga lihtsalt, aga see tähendab ka seda, et olulistele detailidele tihti tähelepanu ei pöörata ning tulemus tuleb selle võrra nigelam. Siis olingi üksi nukralt oma mätta otsas ja unistasin sellest, et kuskilt uusi tehnikaid ja veidigi materjaliõpetust saaksin. Kummaline on see, et hoolimata meie vingest infoühiskonnast on teemasid, mille kohta eriti asjalikku pärisinfot ei jagata - näiteks rätsepatöö puhul täpsemad tehnikad, materjaliõpetus, reklaamipsühholoogia, stilistika. Kunagi kui fotoga tegelesin, siis oli ka selle kohta raske asjalikku materjali leida, aga kui eelmisel nädalal üle aastate googeldasin, kuidas kaamera ees poseerima peaks, siis enda üllatuseks leidsin tunde ja tunde kestvaid üles filmitud workshope. Väga lahe, kindlasti panen mõne kudumistöö kõrvale käima! Tundub, et foto on teema, mis varsti jälle rohkem päevakorda kerkib.

Aga millest tahtsin ma tegelikult rääkida. Erinevatest allikatest. Tallinna raamatukogudest suurt miskit põhjalikumat õmblusalast kirjandust ei leia. On küll mõned väärt nõukaaegsed raamatud, aga see on ka kõik. Samas ma pole kuskil aastake väliskirjanduse osakonnas käinud, sealt leiab vahel omapärast kraami. Internetist leiab ka erinevaid raamatuid, aga rohkem on pildikaid ning mõned konstrueerimisteemalised olen ka leidnud. Ainsad asjalikud õmblusalased raamatud, mis mul on olen tellinud bookdepository'st ning need kuuluvad sarja Couture Sewing by Claire B. Shaeffer. Need raamatud tulevad koos dvd'dega ning minu jaoks on need tõesti olnud harivad. 

Viimasel ajal olen palju ringi liikunud ka eesti koolide lehtedel ning tuleb tunnistada, et seal on väga palju põnevaid õppematerjale, millest arvestatav osa on kõigile nähtav. Lahe, eks?
Mis mulle siis silma on jäänud.

• Esiteks muidugi vana hea raamat "Õpime rätsepaks", mida ehk paljud juba on endale pdf kujul alla laadinud. Kes veel ei ole, saab seda teha SIIT.

• Õmblusmasinatest, nende nõeltest, õmblusmasina hingeelust, eriotstarbelistest masinatest, niidistamisest jms on põhjalik materjal koostatud SIIN.

• Üks uus ja väga lahe õppematerjal on ka "Rõivaste piltsõnastik". Sealt saab näiteks teada, mis on soos, milline näeb välja koerakõrvkrae ja kui pikk on tegelikult maksiseelik.

• Erinevaid käsitööalaseid õppematerjale leiab ka Haapsalu Kutsehariduskeskuse lehelt - nt. erinevad käsitsipisted, haapsalu salli kudumine, lõikeõpetuse alused. 

• Samuti tasub klikkida Tehnikakõrgkooli lehel. Seal on küll mitmed materjalid ja lõputööd parooliga kaitstud, kuid mitmetele pääseb siiski ka ligi. 

• Ka mina olen näiteks TKTK materjaliõpetuse õpiobjekti lugenud ja igati väärt värk minu meelest. Väärivillade alt saab näiteks Vikunja kohta lugeda. Samuti on väärisvillade juures ja erinevaid hooldusjuhiseid, mis vastu talve eriti tark lugeda oleks. 

TKTK lehelt leiab ka palju põnevaid lõputöid, kus kirjeldatakse kogu protsessi, juures tehnilised joonised ning saab aimu, kuidas ideest või vajadusest on saanud reaalne ese. 

See saigi nüüd jälle hoopis isemoodi postitus, aga eks ma varsti saan mõnd enda õmmeldud eset ka jälle näidata. Selga seda tõenäoliselt panna ei saa, aga sellest ei ole vast miskit. Homme hakkan nimelt koolis esimest korda päriselt õmblema (mitte mõnd proovilappi). Näis, kaugele jõuan, sest esiteks pean oma kotile lõike tegema. Tööd on palju, aga õnneks on praegu jõudu ja jaksu palju ning töö lendab käes! Mõtlesin, et ajaloo säilitamise huvides võiksin oma esimesest koolitööst ka tavalisest rohkem pilte teha, küll ma siis pärast kunagi muigan. Samas ehk tuleb väga hästi välja! Igatahes varsti saan teada ja pilte jagada.

Eelmisel nädalal käisime klassiõega kangavarusid täiendamas ning seda mitte klassikalistes kangapoodides vaid teiselt ringilt. Saak oli päris hea ning saime võrratult soodsalt igasugu kraami, mina peamiselt puuvillast kangast, nii lillelisi kui muid mahedaid toone. Ühe olen endale juba kohvikannu soojendaja jaoks kõrvale pannud ning ühe eseme olen juba ka valmis vuranud.

Nimelt kui Uuskasutuskeskuses seda punast kangast nägin läksid silmad põlema. Kohe selle kõrval oli ka üks tikitud motiividega laudlina, millel keskel küll mõned plekid, aga tikandikohad puhtad. Mul tekkis koheselt mõte, et peaksin nendest köögirätikud tegema, alla veel väike valge pits. Algselt mõtlesin küll, et paneksid valge tikandiga ruudu ühte alaserva, aga nii ei olnud üldse hea. Lõpuks tuli töö käigus välja midagi veidi teistsugust, kui algselt olin mõelnud.

Pean tõdema, et nendest näiliselt lõppematutest proovilappidest on kasu olnud ning juba seda lihtsat rätikut tehes tuli hoopis rohkem mõtteid, kuidas seda praktiliselt õmmelda. Ega midagi keerulist siin loomulikult pole, aga tunnen, et võimalused on justkui avardunud. Ei oleks ma enne selle peale tulnud, et valge osa nurgad diagonaalselt töödelda (ma ei kasutaks sellist sõnagi nagu töötlema) ning ei tuleks ka vana hea ristpiste peale. Muuseas, et ristpisted ikka enamvähem ühesugused tuleksid traageldasin endale kaks rida suunaks ette. Ristpiste valisin üldse seepärast, et valge kangas paistab veidi läbi ning see tagasi keeratud osa jäi inetult kumama. Ristpiste aga katab selle ilusti ära ja annab vunki juurde.

Pitsi kinnitasin käsitsi, sest ei tahtnud kindlasti pahemale poole lisaõmblust. Ristpiste oli ka pahema poole suhtes hea valik.

Tore on see, et saan neid seitse tükki veel teha! Praegu olengi peamiselt koolis proovilappe õmmelnud ning kodus hoopis kudunud ning sedagi teistele. Selles mõttes oli hea luua vahelduseks ka midagi ilusat. Jah, aga kas nüüd endale. Pean ikka ütlema, et selle konkreetse rätiku kinkisin siiski täna emale, aga õnneks saan endale ka veel sellise teha. Nagu ütlesin, seitse tükki on veel ootel, aga see on selline mõnus lihtne asi, mida õmmelda. Ahjaa, kohvikannusoojendi ka.

Tegelikult hakkabki koolis alusõppe moodul lõppema ning selle raames on tarvis õmmelda kodutekstiil. Õmblemise pool pole sel ülesandel keeruline ent esemete või eseme kohta on tarvis koostada ka nö õpimapp, kus siis erinevad joonised, õmbluste läbilõiked jms. Minu jaoks kõige keerukama osa sain tehtud, see on siis skeemid. Või noh päris tehtud ei ole, korrektselt on veel vormistamata aga vähemalt sain õpetaja abiga need välja nuputatud. Loodan, et varsti ilmub siia blogisse siis rohkem õmmeldud esemeid ka. Hetkel on tõepoolest nii, et kui kodus masina taha satun, siis üldjuhul on tegu kellegi teise riideeseme parandustööga. Tegelikult meeldib mulle ka parandustöid teha, sest need lähevad üldjuhul kiirelt ning jube mõnus tunne on valmis asja triigitult riidepuu peale asetada.

Reedel hakkas ka seelikumoodul ning seeliku põhilõike konstrueerimise põhimõtted said selgeks. Kuna Kullos konstrueerisime samuti ise seeliku lõike, siis ma ei lase end petta, et nüüd oskan vabalt tavalist seelikut konstrueerida. Lekaali tunnetus, ehk millised kaared teatud punktide vahel ikka tõmbama peab, tuleb aja ja kogemusega. Aga jah, põhimõtted selged ning seeliku põhilõike kontstrueerimine on tõepoolest üsna lihtne. Varsti hakkame ka modelleerima ning mul on juba üks utoopiline seelikuidee. Ma juba ootan seda aega, mil oskan ise igasugu asju konstrueerida.

Võtsin paar kuud tagasi kätte raamatu "Moe ajalugu - ampiirkleidist kaasaegse disainini" Nj Stevensonilt. Olen seda nüüd järjepidevalt vaikselt lugenud ning see on raamat, mida ei saagi ahmitseda, sest seal on väga palju põnevat. Esialgu võtsin raamatu raamatukogust, ent kui olin poole peale jõudnud otsustasin, et see raamat peab ka minu niigi pungil raamaturiiulisse ära mahtuma. Mõeldud, tehtud!

Kuna raamatus on väga palju lahedaid fakte, siis korjasin mõningad neist kokku ning mõtlesin nendest ühe postituse teha, sest seda oleks endalgi hiljem äge lugeda ning sellest inspiratsiooni ammutada. Nii suurest faktide ja infohulgast on inspiratsiooniks hiljem keerukas noppeid teha, seega koostasin enda jaoks väikese essentsvaliku. Küll aga soovitan soojalt kõigil riiete ja moehuvilistel see raamat kätte võtta ja ise veenduda, et tegu on tõesti hästi välja kukkunud kogumikuga.

Siit aga lahedaid fakte ja pilte 1800 - 1914.

1800-1837

Turbanid tulid moodi esimesekeisririigi ajal pärast Napoleoni Egiptuse-sõjakäiku ning jäidki abielunaistele sobivaks peakatteks. Romantismi ajal muutusid nii siseruumides kui ka väljas kantavad kübarad ja mütsid suuremaks ja rohkem kaunistatuks, mis aitas samuti luua muljet, et piht on peenike.


19. sajandil arenes keemiatööstus ja tekkisid riidevärvid, mis tõid kaasa revolutsiooni tekstiilide trükimustrites. Trükiprotsessi hakati paremini valdama ning esmakordselt muutusid mustriga kangad laialt kättesaadavaks. Ekstravagantsete kleidikaunistuste asemel hakati valmistama sissekootud või pealetrükitud mustritega kangastest, eriti kergemast villasest ja puuvillasest kangast lihtsamaid kleite. Kuid väga noorte daamide puhul peeti endiselt kõige sobivamaks pitsidega kaetud valget musliini.

1837-1858 Victoria ajastu algus

1848. aastal ostsid Victoria ja Albert Šoti mägismaal paikneva Balmorali lossi, olles innustunud mõttest hakata harrastama mägedes kuulsate Šoti parunite stiilis tervislikke meelelahutusi. Lossi sisekujunduse tegemisel, mille juures kasutati palju tartanit, juhatas prints isiklikult. Albert kujundas selle tarvis välja spetsiaalse Balmorali tartani ja kuninganna mustri nimega Victoria, neist valminud rõivaid kandis perekond Šotimaal viibides. Just kuningapaari maitse-eelistus tõi selle kanga esmakordselt moodi ning see sai populaarseks ka USA-s.

1850ndad. Naiste püksid ei läinud moodi, kuid Amelie Bloomer jätkas veel mitu aastat ringi sõitmist ja loengute pidamist lootuses, et sufražettide liikumisest huvitatud neised sellist mõistlikku riietust kandma hakkavad. Bloomer oli siiski nõus, et krinoliin oli palju mõistlikum alternatiiv kui koormavad ja liikumist takistavad seelikud. Naised hakkasid tema poolt propageeritud pükse kandma alles 1890. aastatel jalgrattaga sõites.

Oxfordi kingad, mida nimetati ka balmoralideks, on algselt Šotimaalt ja Iirimaalt ning algselt oli tegemist poolsaabastega. Lõpuks said neist madala lõikega kingad, mille kohta öeldi brogue. Briti kingatootmise keskuseks sai Northampton. Juba 1861. aastal tootis Turneri kingavabrik aurumasinate abil 100 000 paari kingi nädalas.

Kõvakübara leiutas 1849. aastal James Lock, tehes seda William Coke'i nimelise maaomaniku palvel, kes soovis saada kõva peakatet, mis tema metsavahtidel pead kaitseks. Lock mõtles välja vildiga kaetud kuppelkaabu, mille tugevdamiseks kasutati šellakit. Prototüübi valmistasid Southwarki kübarsepad Thomas ja William Bowler. Kui peakate William Coke'ile näha toodi, siis proovinud ta selle otsas trampida. Kübar läbinud katsetuse edukalt ja seda mudelit hakati nimetama coke'iks. Firma tootis varsti üle 60 000 kübara aastas, et Suurbritannia ja ka muu maailma nõudlust rahuldada, ning mõne aja pärast tunti sedasorti kübarat juba nime all bowler.

Singeri õmblusmasin ja kaubamajad tõid kaasa revolutsiooni naistemoes, kuid just Henry Creed noorem oli see, kes pakkus välja kleidile alternatiivi. Kui Alba hertsog lasi endale ülikonna õmmelda, siis tegi ta Creedile ülesandeks õmmelda sarnane komplekt ka oma naisele ja naiste rätsepakostüüm oligi sündinud.

1860-1870 Haute Couture

Aurujõu tulek tõi tööstusesse masina, mis kudusid sukki ja kindaid, muutes masstoodanguna valminud aksessuaarid palju taskukohasemaks. Õmblejate käest hakkas saama poolfabrikaadina valminud rõivaid, mis kohapeal kandja seljas istuma pandi ja viimistleti, ning riidekaupmeeste juures ja kaubamajades olid sisse seatud tellimusi täitvad osakonnad keskklassi naistele, kelle äsja leitud vaba aeg võimaldas neilgi ostlemise rõõme nautida.

Aniliiniga värvitud siid, u 1858 - Muaree ehk lainemustriga siid oli eriti armastatud vanemate naiste seas, sest see materjal rõhutas tolle aja naistekleitide luksuslikkust. Muaree kasutamine aitas ka vähendada volangide hulka seelikutel, sest see oli selleks liiga jäik. 1856. aastal tulid kasutusele esimesed aniliinvärvid, mis võimaldasid saavutada säravaid värvitoone ja kleite hakatigi õmblema jahmatavalt erksates toonides.

1960. aastateks oli Charles Lewis Tiffany 1837. aastal rajatud kirjatarvete ja luksuskaupade poest saanud juhtiv juveelifirma, mille hõbedaateljee kujunes Ameerika esimeseks kujunduskunstnike kooliks.

Enne 19. sajandi keskpaika oli üsna ebatavaline, et kuub, vest ja püksid olid õmmeldud ühest materjalist. Inglise keelne sõna ülikonna kohta, suit, tuleb prantsuse verbist suivre, mis tähendab järgnemist, järgimist, ning püksid sõna otseses mõttes järgisid materjali, millest oli õmmeldud pintsak. Ülikonna eelkäija oli 19. sajandi üleni samast materjalist valmistatud ditto suit.

Kuna tööstusrevolutsioon muutid kuue kuju, vajati selle juurde ka uut sorti kaelasidet. Sarnaselt kübarale tuli ka see töötavate meeste seast ja sai nimeks four-in-hand, sest meenutas tõlla ohje. Selline lips võeti kasutusele kui mugav ja lihtne alternatiiv kaelasidemele, mis lühikese ja vabama pintsakuga kuidagi kokku ei sobinud.

1870-1914 Belle Epoque

Alternatiiviks eraldi pihikust ja seelikust koosnevatele komplektidele oli nn printsessilõige – ilma vööõmbluseta kleit, mille vertikaalsed õmblused figuuri rõhutasid. Sellise lõike olevat Worth välja mõelnud just printsess Alexandra jaoks.

1880ndatel jõuti nii kaugele, et naiste pesu ei tohtinud kaaluda rohkem, kui 3kg.

St Johni kolledžis (Cambridge) tegutseva leedi Margareti sõudeklubi paadisõidupintsakut hakati nimetama bleiseriks (“leegitsevaks”) selle lõõmavpunase värvi tõttu.

Paul Poiret tekitas 1911 aastal oma pika kitsa hobble skirt'iga pahameeletormi. See seelik oli väga hästi kooskõlas Poiret'd paelunud ettekujutusega Idamaadest, kus naine on eksootiline ja glamuurne kurtisaan.

Moe ajalugu on kohati kummaline uurida, sest päris palju mulle uudsena tunduvad ideed on tegelikult siiski ajaloost võetud. Samuti on mitmed mõisted uue tähenduse ja vormi omandanud, nt bloomers. Samast raamatust ajendatuna vaatasin nädalavahetusel kudumise kõrvale ära filmi "Funny Face" Audrey Hepburniga peaosas kandmas kauneid Givenchy kostüüme Edith Headi stilistikaga. Üldiselt mulle muusikali stiilis filmid väga peale ei lähe, aga seda filmi oligi just rõivaste poolest väga lahe vaadata. Üks kunagisi lemmikuid oli "Some Like It Hot". Peaks selle uuesti üle vaatama, et teada saada, kas see mulle endiselt meeldib. Samas, no kellele ei meeldiks Marilyn Monroe!

On ehk kellelgi häid vanade filmide soovitusi?

Mõtlesin pikalt, kas kirjutada seda postitust või mitte, aga otsustasin siiski lõpuks kirjutamise kasuks. Nimelt käisime möödunud laupäeval esmakordselt Lennusadamas - jah, ma polnud siiamaani sinna jõudnud. Peaasjalikult läksime vaatama näitust "Meri riidekapis", aga kuna ka kõik muu oli vaatamata, siis uurisime kõik nurgatagused läbi. Ka Lembitu kuluaarid said nähtud.

Siis aga suudnusime eraldi alale, kus sai siis uudistada mere teemat riietuses läbi aegade. Minu jaoks oli põnevaim osa uurida ja teada saada, kust erinevad asjad pärinevad. Nii sain teada, et valge-sini triibulist pluusi võib ka Bretooni triibuliseks nimetada. Samuti oli äge teada saada, et just meremehestiil lõi esimese nö lasteriietuse ning hägustas klassivahesid ja siis veel supelkostüümidest ja meremehestiilist moelavadel...ühesõnaga minge vaatama!

Samuti olid välja toodud mõned hilisemad Eesti moekunstnike kleidid, mis samuti merest inspireeritud.

Eriti kaunis oli Marika Normeti kleit Kristiina Ehinile, mille inspiratsiooniks ahvenavõrgud.

Lõpetuseks aga laussürrust!