Niisiis käisimegi eile metsas, korjasime mustikaid ja pohli ning käisime ka seenejahil. Otsisime kukeseeni, aga need ei olnud veel piisavalt suured - peab tagasi minema. Küll aga leidsime, puravikke, riisikaid ja sirmikuid. Igati vinge!
Täna hommikul said nendest sirmikutest šnitslid - jube head! Kuidas sirmikušnitslit teha võib lugeda SIIT! Kuidas Harri täpselt seda tegi ma ei tea, sest asjatasin ringi, aga tean, et ta samuti paneeris ja eks siis soola pipart kah. No ega palju mööda ei saa panna.
Eile õhtul tulid aga köögist mõnusad aroomid. Kui lõpuks mustikad ja pohlad metsamudrust puhastatud sain ja kaasa haaratud päevakoerad taas loodusesse olid viidud otsisin head mustikakoogi ning pohlamoosi retsepti. Harri hooleks oli teha seenerisotto, mis tuli hiiglama hää, aga kuidas ta seda tegi on jällegi koka saladus.
Mustikakoogi tegin Selle retsepti järgi ning soovitan seda soojalt. Teadsin, et tahan seekord ikka korralikku mustikakooki, kus mustikaid taigna sees taga ajama ei pea ning see kook tundus olevat just õige. Viimase lihvi annab vaniljega maitsestatud hapukoor. Tõepoolest super kook!
Pohlamoosi keetes tulid potist mõnusad aroomid. Täielik toiduteraapia õhtu! Mõtlesin pikalt, kas teha tavalist pohlamoosi või nn vürtsikat ja loomulikult valisin lõpuks siiski vürtsika. Ka moos tuli väga mõnus, aga kuna kasutasin tavalist suhkrut, siis lisasin veidi ka tärklist. Vürtsika pohlamoosi retsepti leidsin Siit.
Eile kõike seda metsamõnu nautides hakkasingi mõtlema sellele, mida tavalise Eesti pere toidukorvis näen - palju poolfabrikaate ja magustatud jooke. Ma loodan, et ka nendele pakutakse aegajalt päris toitu ning see paneb neid mõtlema, et ehk peaks isegi rohkem algusest lõpuni kokkama, sest tegelikult on see vaid kätte võtmise asi ning ei nõua erilist vaeva. Muidugi on palju ka harjumustes kinni ning ka telepildis jõuab meieni palju toredat reklaami, mis lausa kutsub tarbima. Küll aga on minul endal juba maitsemeeled nii erksaks läinud, et poest ostetud mahla ma enam eriti selle suure suhkrusisalduse tõttu tarbida ei taha ning ka igasugu maitsestatud lihad tunduvad minu jaoks liiga soolased. Eelistan siiski ise oma liha maitsestada ning söögi juurde teha kas mõni jäätee või lihtsalt laimiga vesi. Ja kui vahel tulebki kohuvavalt suur magusa isu, siis võtangi paki Lehmakomme ja söön kõik ära! Praegu tasub aga silmas kõrvad lahti hoida, sest poest on praegu saadaval päris mõnusaid avokaadosid (pehmed, valmis suurepärased natukese sidrunimahlaga) ning Prismasse on ilmunud kollased imepehmed ja peaaegu vaarikamaitselised Brasiilia mangod! Head isu!
Mul on üldiselt kombeks iga õhtu kodus süüa teha ja osa siis järgmisel päeval lõunasöögiks tööle võtta. Huvitav on see, et selline minu meelest päris tavaline harjumus on minust kolleegide seas teinud peaaegu mingi staarkoka. Mul tekib aga küsimus, mida siis päevast päeva süüakse, kui ise süüa ei tehta? Olen isegi üliõpilasena poolfabrikaatide ja valmistoitude peal elanud, aga neist tüdines ikkagi päris ruttu ära. Pealegi on neid kallim osta kui ise süüa teha. Nii et ma ei tea. Kui keegi on 30-aastane ja plaanib elu lõpuni mitte süüa teha ja pihve ja poe kartulisalatit süüa, siis on küll päris kurb (ja mitte eriti maitsev väljavaade).
ReplyDeleteMina olen sama kogenud. Mõned töökaaslased on mul lausa nördinud olnud, kui nendega lõunale ei lähe, sest mul on enda hea kraam kaasas. Lõppes see sellega, et sõin oma laua taga söögi ära ning läksin nendega hiljem lõunale lihtsalt seltsiks kaasa. Sain enamasti mõnusa muige näole, sest ega need lõunapakkumised just parimast toorainest ei ole, mis on ka marginaali seisukohalt loogiline. Teine pool on muidugi ka hind, sest kodus teha on enamasti soodsam. Muidugi peab nentima, et on ka neid inimesi, kellel lihtsalt ei ole söögi tegemise soont! Minagi saan soolaste toitude tegemisega keskpäraselt hakkama, kuid magusaga oluliselt paremini. Eks see on vist paljuski ka seetõttu, et Harri on õppinud viimaste aastatega Väga hästi süüa tegema ja seega mina praktiseerin aina vähem.
ReplyDelete