Koomiksiprindiga jakk

Nonii, lõpule on jõudnud üks minu suurematest õmblusprojektidest, mida päris ausalt öeldes kohe kartsin. Siiani pole mul mitte üks voodriga jakk õnnestunud. Olen mõningaid teha proovinud ja igal ühel omad hädad, kuid otsustasin siiski uuesti proovida. Veel keerulisemaks tegi projekti see, et tahtsin kahte kangast kombineerida, seega väljalõikamise protsess kujunes üsna pikaks mõtisklemiseks. Aga valmis see jakk sai. Ka sellel on oma puudused ja kõik pole hoopiski nii nagu võiks, aga pean tunnistama, et olen võrdlemisi rahul, sest seda jakki kõlbab täitsa kanda ja see näeb omapärane välja. 

Niisiis protsessist. Esmalt püüdsin leida lõike, mis mulle meeldiks ja oleks ka jõukohane. Päris sobivat lõiget ma ei leidnud ning seega kombineerisin kahest ühe. Esiosaks sai Burda Easy FS/2013 esikaanel olev jakk ning seljaks Burda 7/2010 119 jakk. 

Et suudaksin tükid ikka õiget pidi välja lõigata tegin endale abistava joonise ning märkisin kindluse mõttes ristikesega ära tükid, mis lõigatud. Kuna tegin sellist kombineerimist esimest korda ning must kangas oli kangajääk, siis polnud möödapanemis ruumi kuigi palju. Poodi ei oleks siiski tahtnud joosta.

Sada korda üle mõtlemine tuli kasuks, aga suutsin ühe tüki siiski valet pidi välja lõigata. Sellest polnud aga hullu, sest ülejäänud said kohe korrektselt. Jehhuuu!

Traageldasin jaki kokku ja tegin esimese proovi. Esiosal polnud vigagi, aga külgedelt ja seljalt pidin korralikult sisse võtma. Nagu ikka. Natuke mudimist ja tundus juba päris paras. Õmblesin kokku, pressisin õmblused ja proovisin uuesti - läks õnneks!

Kohvipaus! Natuke snäkki peab ikka ka olema enne voodri väljalõikamist. Leidsin riiulist parasjagu musta puuvillast valge triibuga kangast ning otsustasin voodri just sellest valmistada. Puuvillal on veidi elastaani ka sees, saab end lahedamalt liigutada.

Tööhoog! 

Vuran kiirelt hõlmakatted kinni. Vahelduseks on täitsa tore töötada kangastega, millel on oma kindel vorm ning mida võib tegelikult ka isegi ilma nööpnõelteta kohe masina alt läbi lasta. Armastan viimasel ajal väga viskoosi, aga vahel on sellega tüütu mässata, sest see on nii pehme ja näitab leebelt iseloomu.

Hõlmakatted kinni, pressitud, vooder koos ning jaki küljes. Isegi voodri panek läks võrdlemisi libedalt. Ühe varruka suutsin siiski esimese korraga keeruga kinni õmmelda, aga õnneks oli see see varrukas, mille kaudu kogu krempli ümber keerasin. Natuke harutamist ja sai ka selle korda. Põdesin väga varruka pikkuse pärast ning varruka voodri pikkuse pärast. See ei kipu mul klappima ja tavaliselt jääb varrukas lühike ning vooder ulatub nibin nabin. Seekord läks ka see imekombel hästi. Või noh mis imekombel, mul lihtsalt oli meelest 10x mõõta ja kontrollida!

Maagiline hetk, ühtlase tõehetk. Nagu juba ütlesin, siis tõehetk tõi mulle ühe keerdunud varruka ning veidi ebatäpsed üleminekud voodril seal õlgade kandis, aga muidu täitsa kena. 

Natuke veel triikimist, pressimist ja teppimist ning jakk ongi valmis!

Selline oli siis minu esimese ütleme siis, et õnnestunud voodriga jaki lugu! Ehk järgmisel korral tuleb juba veel paremini välja! Harjutamine teeb meistriks!