Ilutulestiku helide saatel on minulgi aeg selle aasta viimane postitus kirjutada. Ei tule see väga kokkuvõttev, aga veidi siiski. Väga vinge aasta on olnud! Blogi esimest sünnipäeva saan tähistada alles mõne nädala pärast, aga tagasivaateid olen jõudnud juba ka jooksvalt teha. Igatahes avastasin mõned päevad tagasi, kui arvuti kõvaketas täis sai, et blogi jaoks on piltide toormaterjali kogunenud koguni 50GB! Hull värk. 

Ühe võla klaarin nüüd ja kohe ära. Nimelt minu kaua heietatud tepitud käekott! See on juba mitu kuud valmis, kuid kuna see valmis koolitöö raames ei saanud ma seda kohe kätte, kui ka see pole vabandus, sest minu käes on see vast kuu aega nüüd küll juba olnud. Igatahes, siin ta on minu tepitud lilleline - siinkohal tänan ka Kadrit, kes mulle mõningad näpunäited andis, sest teppimisega ei olnud ma varem tegelenud. Hea on ikka enne uurida, kui töö käigus teada saada.

Iseenesest ei olnud selle koti õmblemise juures midagi hirmkeerulist. Küll aga pean mainima, et kuna teppimine muudab oluliselt tükkide suurusi, siis oli juppe keerukas kokku panna. Ma küll lõikasin kõik jupid algselt suuremad ning täpsustasin neid peale teppimist, aga kuidagi klapitamiseks kiskus ikkagi. Sama oli ka voordiga, aga sain kõik lõpuks kokku klapitatud. Kui kott valmis sai, siis olin ausalt öeldes pettunud - selline a'la meigikott, imelik olevus tundus. Kui koti aga peale hindamist kätte sain, siis ei tundunud asi enam nii hull. Kui koti aga oma musta mantli kõrvale panin tundus sobivus olevat väga lahe ning nüüd ainult selle kotiga ringi tuulaksingi. Kuigi see on puuvillasest kangast (Keila Sõbralt Sõbrale, seelik 0.20€), siis sees olev vatiin tegi koti ka tänase tuisuga täiesti kantavaks ning asjad jäid sees kuivaks. Pole paha!

Kindad on eelmise talve looming

Siiditrükis tehtud kotialgetest õmblesin samuti ühe juba kokku - Pekingi Pardi. Testisin ka täna ja teenis ausalt. Mahutas sisse nii raamatukogust võetud raamatud, Uuskasutuskeskusest 1€ päevalt T-särgi ja kleidi ning Abakhani aastalõpu soodukalt kangahunniku. Mu Part on ristitud!

Vaikselt olen hakanud paberile kirja panema ka järgmise aasta plaane. Mitmed mõtted postituste sisu suhtes on mul endal pikemalt mõttes olnud ning mitmed mõtted on ka sõbrantsidelt tulnud. Palju on küsitud ja uuritud, kuidas pisiparandusi teha ning erinevate kodutekstiilide õmblemise kohta. Ise tahaksin kindlasti mõned sisukamad postitused kirjutada näiteks - nii jabur kui see ka ei ole - pesu ehk rõivaste pesemise ja hooldamise teemal. See tundub samuti paljude jaoks juba täitsa võõras teema olevat. No ja kindlasti tahaks ägedaid riideid õmmelda ja neid näidata!

Siinkohal aga uuringi - mida Sina siin blogis lugeda/vaadata tahaksid?

Või mis on Sulle rohkem silma jäänud või huvi pakkunud?

Väga lahe oleks proovida täita mõnd infoauku - kirjutada, rääkida millestki, mis inimesi huvitab, millest mul on teadmisi, kuid millest kuskil eriti infot ei ole. Olgu siis kasvõi lihtsalt eesti keelse info puudus. Tõenäoliselt ei tule ma paljude asjade pealegi ja seepärast meeldibki mulle alati sõbrantse pinnida ja küll neil juba tegelikult küsimusi jagub :) Seega andke küsimuste, arvamustega tuld!

Paraku pean pea liiva alla peitma selles osas, et paar juba alustatud õmblusprojektid on jäänud lõpetamata (loe jõuluseelik, millel vaid voodri alaserv teha ja luku juurest kinnitada ning kollane tuulekas). Kardan, et mõned lubadused on veel täitmata jäänud. Seda aga paljuski mitte koolitükkide rohkuse vaid kikilipsu kasvava trendi tõttu. Selle üle on mul muidugi ainult rõõmus meel, et novembrist alates lipsu trall täies hoos oli. Tänagi panin posti selle aasta viimased kaks lipsu ning veel hommegi on üks pakk üle anda. Detsembris sai lipsustatud üle 100 inimese - see juba on midagi! See on olnud ka mitte ainult töökuse mõttes tuleproov vaid ka sedapidi mõeldes, et hoolimata pikkadest õmblussahmimistest koolis ja takka otsa poole ööni kodus ei ole mul veel õmblemisest koppa ette visanud. Hetkel ei ole lihtsalt nö hobiprojektide jaoks suurt aega jätkunud, aga kui keegi annaks mulle homnepäev täiesti kohustustevaba päeva, siis võtaksin küll ühe kleititeo ette. 

Viimasel ajal on palju aega võtnud ka minu uue ruthsotnik.com lehe arendamine. Mina ise seda isiklikult muidugi ei programmeeri, aga pilte ja sisu ja disainivärki tuli ikka juurde mõelda. Hetkel on see leht üleval, kuid sealt on olulises osas veel sisu puudu ning töö sellega järkub. Õnneks on minu osa selle lehe käima saamises suures osas läbi ning saan oma aega panustada rohkem praktilisematesse tegevustesse. Blogi väljanägemisega tuleb ka tuleval aastal veidi tööd teha, sest nagu üldsus ütles, punapäisust on puudu! Nõustun. Viimaks sain ka lausa ühe ilukirjandusliku teose kätte võtta, mida ma juba mitu aastat teinud ei olnud (siinkohal pean mainima, et mul vajus Esta 19ne raamatu fakti nähes suu lahti). Aga eks ta ole - kes teeb, see jõuab.

Nonii, aga šampa külma ja arvuti kinni! Nüüd on hetk veel veidi puhata (võibolla ma ei pea vastu ja vuran mõned tükid kokku, mis mitu kuud riiulil seisavad) ja sügavalt sisse välja hingata. Uus aasta tuleb ja peagi ka minu blogi uus aasta. Äge värk!

Igatahes jään teie tagasisidet ja mõtteid ootama!

Sain täna hommikul siiditrükiga käe valgeks või tegelikult pigem mustaks, kui nüüd neid trükkivaid käsi vaadata. Olin seda tehnikat juba ammu proovida tahtnud ning seni on mul selle vastu teatav aukartus. Seetõttu said ka minu esimese katsetuse disainid pigem robustsed ja totakad, sest teadsin, et miskit võib üsna kergelt nässu minna - värvilärakas vales kohas, liiga palju värvi, liiga vähe värvi, pilt viltu, kangas kõrbenud jne. Seega tegin asja endale üsna riskivabaks ning trükkisin endale kaks Pekingi Parti, ühe Riia Balsami ja ühe Turisti Eine.

Pirtspreilnana võiksin öelda, et selle "mökerdamine" peidab endas suurt võlu. Meie lähenesime asjale muidugi kõige algelisemat teed pidi. Kujundasime endale pildi ning lõikasime selle kilest välja ning kandsime seeläbi kangale. Kujutan ette, et seda stencili värki siiditrükis ehk väga palju ei kasutada, sest see ei ole lihtsalt eriti otstarbekas. Küll aga saab selliseid väiksemaid asju sellega täitsa edukalt ja ütleks lausa, et mugavalt teha. 

Trükkimine ise ei võta üldse kaua aega, küll aga võtab aega raami eest hoolitsemine, mis on siiditrüki essents. Kuna meid oli trükkimas palju oli igaühel kasutada üks raam, mida siis pesema ja kuivatama pidi. See protsess tekitas mõnusa flow, kus vahepeal vaatad mis teised teevad, aitad neid, räägid niisama juttu või teed peegli abil endeleid:

Minul valmis esimese trükikatsetuse käigus siis nelja poekoti materjal. Kolm neist jõuavad ehk ka TTHK poodi müüki, aga võibolla leiavad need teisiti uued omanikud. Mina ise pretendeerin vaid ühele pardikotile. Siin on aga sündimas Riia Balsami kott, mille linnasiluetti oli paras katsumus välja lõigata.

Kotid valmis trükitud ja olengi valmis selleks aastaks koolikaaslastele häid pühi ja mõnusat aastavahetust soovima! Nüüd tarvis vaid kokku õmmelda ja ongi tehtud. Koolivaheaeg on alanud! 

Detsember on alati olnud suur meisterdamise kuu. Ikka läheb tarvis midagi, mida kellelegi armsale kinkida ning õnneks on minu tutvusringkonnas tavaks kinkida pigem midagi pisikest ja praktilist. 

Viimases ajakirja Käsitöö numbris jäid mulle silma Anu Kaelussoo vildist loomad ning mõtlesin sellele ideele läheneda omamoodi ning teha loomadest helkurid ning lisada prossikinnis. Soovid ka endale helkurloomi? See on tõesti imelihtne ning vaja läheb:

• Tükikest umbes 0,5cm paksust vilti (mina sain Abakhanist 1,25€)
• Helkurpaela (Abakhanist, 7,5cm laiune, meetrihinnaks 3,05€)
• Universaalliimi (mulle meeldib UHU kõikeliimiv liim)
• Õmmeldavaid prossialuseid 
• Teravaid kääre
• Niiti
• Nõela
• *Soovi korral prinditud loomasiluette, andekamad võivad muidugi ise joonistada.

Mina tegin nii:

• Otsisin internetist sobivad loomapildid, kus ei oleks liiga palju väikeseid detaile (raske välja lõigata) ning pikki väljaulatuvaid osasid, mis murduda võivad.
• Printisin siluetid, lõikasin paberist välja.
• Kandsin siluetid helkurpaela pahemale poolele.
• Lõikasin loomad helkurpaelast välja.
• Kleepisin loomad hoolikalt vildi külge. Siinkohal ongi väga oluline kasutada korralikku liimi. Teise võimalusena võib helkurpaela vildile kinnitada ka käsitsipistetega (näiteks sämppistes). 

• Lasin liimil korralikult kuivada.
• Lõikasin loomad vildist välja - eriti olulised on teravad käärid!
• Viimasena õmblesin külge prossialuse ja voila - valmis.

Nii lihtne see ongi ning ei võta üldse kaua aega. Pisike, ise tehtud ning praktiline jõulukingitus! Minul sai kokku terve loomaaed ning mõned teen veel. Mõtlen, kellele tahaksin veel väikese kingituse teha ning mis loom talle meeldida võiks. Isegi Harrile meeldisid!

Eile avati Hobusepea Galeriis Anu Hinti näitus "Puude taga on inimene". Juba pressiteates oli kirjas: "Oma tööde kaudu rõhutab ta looduskeskse kulgemise ja tänapäeva materiaalsete prioriteetide vahelist konflikti." ning galeriisse sisse astudes sai kohe lugeda ka mõtteid Indiaani tarkuste raamatust. Järgmisena köidavad mind fotod, mis on tehtud minu lapsepõlvekodu lähedal metsatukas, piltidel valged villased jakid, heegeldatud pitsid. Olen mõnesid nendest rõivastest ka varem piltidelt näinud, kuid seal seinal olevad pildid meeldisid mulle varasemast miskipärast enam. Ehk oli lugu sõnumis, mis piltide kõrval kirjas, ehk aga selles, et mul on selle metsatukaga pildil samuti oma lugu. 
Teatavasti on Hobusepea galeriis näitused ikka kahel korrusel ning ülemisel korruse saigi seekord vaadata ilusaid puhtaid fotosid ning allkorrusele suundudes sai kõike juba ehedalt ja oma silmaga näha. Ainult, et hoopis teistsuguses keskkonnas, kui oodata võiks. 

Mannekeenid olid asetatud kahte blokki, üks ühelpool ruumi, teine teisel pool. Mõlemat ruumi poolt ehtis valgusinstallatsioon, mis kangaste ja rõivastega mängis. Anu disainides on palju ruumilisust ning need tegid valgusmängu jälgimise oluliselt põnevamaks. Sinna tasub minna võttes aega, taburett tagumiku alla ja lihtsalt vaadata, mis toimuma hakkab. Kogu valguse, rõivaste ja heli tekitatav keskkond täidab oma eesmärki ning paneb mõtlema. Mõtlema jällegi viimasel ajal palju pinget pakkuvatele mõtetele ületarbimisest, jätkusuutlikkusest, loodusega harmoonias elamisest, tagasi juurte juurde ideest.

Näitusel olevad rõivad on valmistatud naturaalsetest kangastest, villast siidini, kaunistatud erinevas tehnikas ruumiliste aplikatsioonidega. See võiks väljendada ka osakest looduskeskse kulgemise ideest, mida kunstnik edasi soovis anda, samuti peegeldub see idee ka disainis eneses. Esemed on lõikelt lihtsad ning paljuski ajatu klassika. 

Autoportree

Ideaalne tuleviku riidekapp võikski sisaldada suures osas ajatut klassikat ning väiksemas osas nö emotsioonide väljendamise riideid - see oleks lihtsalt mõistlik, küll aga kahjulik suurtootjatele ning vaevalt, et inimesi on võimalik tekkinud tabimishullusest välja tuua. Mingid liikumised tekkisid peale Rana Plaza õnnetust, aga see on jäänud pigem nišikaks. Võime ju vaadata, näidata ka pilte Hiina reostusest, aga eks ka see jätab enamusi siiski külmaks. Igatahes on väga tublid need inimesed, kes ikka teemast räägivad ning püüavad sellele tähelepanu tõmmata, sest paraku on see oluline teema ja mitte nii väga enam tuleviku teema.

Õppides praegusel ajahetkel rätsepaks ei tea ma, mida tulevik toob, sest mulle tundub, et mitte väga kauges tulevikus võime näha suurt muudatust meie tarbimiskäitumises. Kuhu poole, pole mul õrna aimugi. Lohutav on fakt, et praktilised oskused ei jookse kunagi mööda külgi maha, kuid olen juba arvestanud mõttega, et puhtalt rätsepana ei pruugi ma kunagi oma leiba teenida. Aga eks igal elualal tuleb olla nutikas ning minna süvitsi. Teine fakt on ka see, et aina enam suudetakse ka sünteetilisi materjale parendada ning toota ka kvaliteetsemat polüestrit. Iseasi on selle keskkonna mõjudes, kuid ka puuvilla kasvatamise tõttu on tühjaks imetud nii mõnedki järved. Võta nüüd siis näpust, milline parim variant on - loomulikult vähesema ja teadlikuma tarbimise kõrval. Ma loodan, et mõtteviis muutub just sinnasuunas. Jalutasin eile Raekoja Platsil jõuluturul ning ei leidnud sel aastal enam ühtki käsitsi kootud kindapaari. Ma mõistan ka, mis kõik masinal kootud on - hinna tõttu. Kui ühes putkas on kindapaar 15€ ning kõrval sarnane paar küll hoole ja armastusega ning käsitsi kootud, kuid hind vähemalt sama palju otsa, siis eeldan kahjuks siiski, et klient valib soodsama variandi. Siiamaani käib klomp kurgus, kui kuulen vahel jälle, mis kudujate ja heegeldajate päeva teenistus on - ühesõnaga päevaga jääb oma elamiskulude tõttu siiski miinusesse. Tõepoolest hoian pöidlaid, et see muutuks, pidagu mind siis naiivitariks, aga eks ma olen ka. Loodan ikka head!

Võib tõepoolest öelda, et mul on juba varajased jõulud, sest tellisin endale ühepikalt tagaigatsetud raamatu ning sain selle täna kätte! Eks ma natuke pelgasin ka, et kas raamat on ikka see, mis lubatud ja nii asjalik, kui loodan. Veebist tellimisega juba on ju nii, et täpselt ei tea, mis paki sees ikkagi lõpuks on. Selle raamatuga läks aga küll imehästi!

Raamatu nimeks on "Fabric for Fashion - The Swatch Book". Oleme ka koolis endale väikestviisi materjalinäidiste kogumikku kokku pannud, kuid mitmeid materjale ja kanganäidiseid ei ole meil võtta ning ka juttu kangaste juurde sooviks rohkem. Nii ma siis olingi Muhv ning tegin endale ise raamatu näol jõulukingi. Raamat on mõnusate paksude kaantega ning mõeldud kasutamiseks, ei mingit ludri köidet või õrnu lehekülgi. Ega see paks klantspaber looduse seisukohalt miskit head ole, aga hetke köite juures õigustab see end täielikult. Sisu küljest rääkides on materjalid ilusti puust ja punaseks tehtud ehk siis räägitud veidi nii kangaste kudumisest, lõimest, sidusest ning edasi juba kategoriseeritud vastavalt päritolule (taimsed, loomsed, sünteetilised). Iga materjalinäidise ehk swatch'i juures on ka pisike selgitav tekst - olgu see siis, kuidas see kootud on, milliseid konkreetse kanga variante on olemas või siis, kus seda kasutada või millised oleksid alternatiivsed kangad. 

Raamatus on ka mõnusalt palju illustratiivseid pilte, mida millest tehtud on. Mõnusalt inspireeriv! Mida raamatus näidiste näol ei ole on erinevad nö mustrid, küll aga on nende kohta mõningast pildimaterjali ning idee saab selgeks. Mustrite all mõtlen ma näiteks kalasaba, hundihammast, Walesi Printsi ruutu jms. 

Minu lemmiklehekülg raamatus on üsna alguses, kus on kõrvuti naturaalsed kangad ning nende sünteetilised alternatiivid. Kõrvuti katsudes tekib minus vähemalt lootusekiir, et suudan kunagi neid materjale lihtsalt näputundest ära määrata. Samuti on lahe, et selgitavas tekstis ei tehta sünteetilisi alternatiive üldse mitte maha vaid räägitakse nii plussidest kui miinustest. 

Raamatu lõpupoole on toodud ka veidi erilisemaid kangaid, mida ehk Eestis niisama ei kohtagi. Kanepit ja jutet ehk küll, aga banaanikangast ma varem veel katsunud küll ei olnud. Samuti pakkus mulle huvi, milline on ramjee, sest sellest on meil ka materjaliõpetuses juttu olnud. 

Igatahes Muhv on sellel aastal tubli ning tegi mulle väärt kingi!

Koolis on ka natuke jõulune aeg, sest alustasin täna endale seeliku õmblemist. Jep, lõpuks midagi ka endale selga! Täna oli minu produktiivsus üsna madal ning seega sain vaid lõike kangale, välja lõigatud natuke planeeritud ja kokku traageldatud. Homme siis esimene proov!

Hetkel on liikvel igasugu viirushaiguseid ning seetõttu oli hea täna seelikut välja lõigata - sain mõnuga laiutada. Alla serva tuleb ka see nö scallop lõikekohase kandiga, aga selle saab alles pärast proovi määrata. Põnev, põnev! Hoian hinge kinni, et see minu poolt konstrueeritud lõige on korrektne! Homme saan teada, ehk ongi ideaalne.

Avastasin eile õhtul, et minu viimane blogi postitus oli pea kaks nädalat tagasi. Aeg lendab! Aeg lendab eriti kiirelt just seetõttu, et käimas on täielik jõulueelne möll ja mäsu, mis on saanud tegelikult minu, kui käsitöölise jaoks, iga aastaseks traditsiooniks. Ei, ei, ma kindlasti ei kurda, mulle meeldib see. Igatahes olen ma vahepeal valmis saanud 78 kikilipsu, paari tellimuse raames (mõned veel teha) oma esimese koolikohustusliku triibulise seeliku (jah, kõik triibud pidin nagu kord ja kohus kokku ajama) ning nüüd saan vahelduse mõttes kindaid kududa ja neid ikka kingipakkidesse. Kogu selle möllu kõrval on kudumine hiiglama mõnus tegevus. Kudusin endale esimese lume päeval ehk reedel kiirelt ka säärised, et lumi saapasse ei pääseks ja kindlasti jõuan veel paar kindatellimust vastu võtta. Vahelduseks tuli kindapaare ja kikilipse ka üles pildistada, aga kuna minu nö tootlikkus on üsna suur, siis pean oma kodustuudio varsti jälle püsti panema.

Õmblemist võtan hetkel rahulikumalt ja seetõttu mul ehk eriti õmblustöid ette näidata ei ole. Mitte, et ma oleksin tüdinud, aga vahelduse mõttes tegelen koolivälisel ajal teistsuguse ise tegemisega - olgu selleks siis kudumine, lipsudele karpide meisterdamine, vanutatud kinnaste nuputamine (kampsun praegu pesumasinas) või raamatu lugemine. Tunnen viimasel ajal puudust ilukirjandusest, aga pole teps mitte aega midagi kätte võtta. Eelmisel nädalavahetusel Nõmme Raamatukogus toimunud raamatulaadalt tõin paar head klassikaleidu kaasa ning ehk jõuan mõne neist jõulude ajal kätte võtta, aga võib ka juhtuda, et ma ei suuda varrastest loobuda ning ikka jääb lugemata. Hetkel on mul öökapil siiski üks raamat seismas ning see on kevadel välja tulnud McQueeni elulugu. Nii kui see välja tuli oli mul soov seda soetada, aga lükkasin seda soovi edasi nii kaua kui võimalik - ons mul jälle siis üht raamatut tarvis, aga pole midagi teha, koju see taritud sai. Kui läbi loen, kirjutan ühtteist ka siia. Hetkel olen alles veerandi peal.

Varrastest rääkides saan reklaami teha. Nimelt otsustasin järjekordset kindapaari kududes, et pean ikka endale kaua kiidetud roosipuust vardad ostma. Kallid küll, aga kasutan hetkel neid päris palju ja otsustasin, et ostan ära. Läksin siis Kadaka Liann Lõngadesse ja avastasin, et just nüüd on roosipuust sukavarrastel 50% allahindlus ehk siis sain oma vardad 3,62€ eest! Alles oli veel erinevaid suurusi, kuid pigem jämedamaid ja 20cm. Mõned sõrmikuvardad (so. 15cm) olid samuti. Mulle meeldivad roosipuust vardad just seetõttu, et need on kergemad, soojad (enamus minu vardad on metallist) ning töö ei lipsa nii kergelt varrastelt maha. Ja ilusad on samuti!

Koolihuvilistele pajatan natuke koolist ka. Vahepeal oleme õppinud seeliku põhilõike konstrueerimist ning ka modelleerimist ning just lõigete pool pakub mulle suurt huvi. Tahaks kohe igasugu asju konstrueerida ja siis kasvõi vanadest kardinatest kokku õmmelda ja vaadata kas ja kuidas toimib. Samuti on mulle veidi rohkem hakanud kohale jõudma õmbluste tehniliste läbilõigete pool, kuid täna alanud pükste mooduli juures saan end peagi jälle proovile panna. Täna alustasime pükste konstrueerimise õppimisega ning kuna tund oli pärastlõunasel ajal ning väike väsimus juba sees oli tunne, et pea on sõna otseses mõttes pulki täis. Küll aga saime lõike peaaegu valmis ning kui vajalikud arvutused enne konstrueerimist ära teha ning natuke loogikat kasutada peaks see varsti juba üsna hõlpsalt välja tulema. Loodame, loodame.

Ühe huvitava projektina saame kooli raames ka siiditrükki proovida. Minu trükikoja aeg on alles paari nädala pärast, aga kavandid on juba üle vaadatud ning pilt selge. Siiditrükk on kindlasti midagi, millest ma rohkem teada tahaksin, aga esialgu on väga lahe, et saame kooli raames käe valgeks!

Nüüd aga võtan jälle vardad kätte ja asun klõbistama!

Olen korduvalt hädaldanud riidekaupluste vähese mustrisisalduse üle ning just see on üks peamisi põhjuseid, mis teise ringi kaupa armastan. Küll aga olen ma pigem laisapoolne teise ringi külastaja, sest viimasel ajal ei ole enam nii palju aega. Kiirustades enamasti midagi ei leia, seega peaks teise ringi kauplustesse suundudes siiski paar tundu surfamisaega võtma. Igatahes sattusin ma hiljuti minu jaoks uude Vintage Humanasse. Ma ei ole eriti suur Humanas käia, kuid vahel satun siiski, pigem just väljaspool Tallinnat. Vintage Humana kõrval seistes ei teadnud ma kohe, kas astun sisse või mitte, aga kuna ma juhuslikult sinna sattusin ning jäi kuidagi kripeldama, siis astusin ikkagi sisse.

Esimene mulje, mis mind valdas oli tohutu mustriteküllus. Oh jess, mõtlesin. Mustritest tõesti ei tulnud puudust. Lähemalt vaadates oli muidugi suur osa riietest mingi kummaline särtsakate kunstmaterjalide segu, aga oli ka väärt kraami. Minu pilku püüdis see lilleline maksiseelik. Vaatasin ka muidu asju, kuid see seelik oli ainus, mis kõnetas. Alles prooviruumis vaatasin seda lähemalt ning nägin, et tegu on tõepoolest vintage'ga (ei mingit äärestust ning ka lukk ja haagid olid väsinud). Kuna muster oli aga nii vinge ning materjalilt vist mingi puuvillasegu ning õnnekombel oli seelik mulle number suur, siis tõin koju kaasa. 

Ühel õhtul võtsin seeliku ette ning lõikasin parajaks, asendasin vana luku moodsama peitlukuga ning tegin ka värske ülekäigu ning õmblesin haagid uuesti. Samuti äärestasin sisemised õmblused, mis enne vaikselt hargnema hakkasid. 

Esmalt nägi kinnis välja üsna nigel ja räsitud. Haagid olid kanga täiesti katki rebinud.

Uus ja moodsam kinnis!

Ega ma seda seelikut tõenäoliselt pikalt kanda ei saa, sest lumega ma sellega kindlasti ringi ei kahla, aga lohutada võin end sellega, et seelik on tõeliselt omapärane ning see on ainus maani seelik minu garderoobis. Peaks varsti ka oma kleidikogu täiendama!

Nuputasin pikalt, mis võiks olla eesti keelne vaste sõnale duffle bag ning lõpuks otsustasin siiski kasutada vallatu Google Translate'i abi ning sain vasteks õlapaun. Olgu ta siis nii!

Igatahes, õlapauna nurus Harri juba ammu ammu, aga kooli algusega seoses ei ole aega just üleliia käsutuses. Lõpuks lihtsalt võtsin aja ning läksime Harriga kangapoodi materjale valima. Harril oli üsna selge pilt, mida ta tahab ning seetõttu oli materjali raske leida. Lõpuks jõudsime siiski kompromissile ning lõpptulemusega jäime mõlemad rahule. Algne idee oli nahka kasutada, kuid kuna nahale tehtud tepingud oleksid veelgi ebaühtlasemad jäänud, kui praegused mõnest kohast, siis matsime selle idee maha. Tšaika õmbleb küll nahka ja usun, et kalka kihi abil oleks ehk isegi hakkama saanud, aga arvestasin ka sellega, et peaksin koti ühe nädalavahetusega valmis saama. 

Lõiget mul koti tegemiseks ei olnud ning lähtusin soovitud mõõtudest ning joonistasin esmalt küljetüki. Sealt edasi oli juba lihtne. Põhi ja esi ning tagatükk on ju ristkülikud. Seega lõike poolest ei midagi keerulist. Kogu kott on tugevdatud ning põhja lisasin Harri soovil ka ühe pehmema kihi, et "lõhnaõli pudel kotti maha pannes ei koliseks". Sisu sai tehtud õhemast impregneerist, et seda hea puhastada oleks, sest enamasti toimib see õlapaun trennikotina. Sisse sai tehtud veel ka nimesilt ning lukuga tasku. 

Projekt oli iseenesest lihtne, aga kuna materjalid olid paksud, siis nende õmblemine on parasjagu vaevarikas - kõrghetkel läks masina alt kätega kaasa aidates läbi 12 kihti kraami. Samuti oli keeruline paspuaalkante koti all nurkades ilusti kokku saada, päris ideaalne ei tulnud ning paraku ei tulnud ideaalsed ka tepingud, kuid väga hullusti midagi ka silma ei torka. Eks mina tean ja näen, aga üldmuljet ei riku.

Nüüd on kott pea nädalajagu juba kasutuses olnud ning täidab oma eesmärki uhkelt. Alla valitud must kangas on samuti üllatavalt kergelt puhastatav ning veidi vetthülgav. Priima!

Pilistamiseks sai hästi ära kasutada maja kõrval asuvat LED valgusega ülekäigurada. Valgust oli nibin nabin piisavalt, et ISO 1600'ga sellised pildid teha. Nagu Kadri juba ka kirjutas on pimedal ajal blogisse piltide tegemine rohkem läbi mõtlemist vajav ning ka mina otsin uusi lahendusi. Tirisin kapist välja ka juba vana fotokraami (raadiosaatjad, välgud, vihmavarjud) ja tuletasin meelde, kuidas neid kasutada. See on muidugi juba omaette ettevõtmine, aga ehk suudan endale sisse harjutada kiire pop-up stuudio tegemise. Kui kellelgi huvi on, siis võin vabalt fotost ka miskit kirjutada. Kui mõne teema vastu huvi on, siis andke aga teada!

Uskumatu, aga tõsi, kuid nüüdne PÖFF saab olema esimene, millest osa võtan! Ma pole mitte ükski aasta sinna veel jõudnud, kuigi olen põline Tallinnlane. Piletid on sedakorda olemas kolmele filmile. Kiirelt ostsin ka Moekino piletid ära ning kuigi tegin seda üsna varakult ei olnud kohtade valik enam kiita. 

Niisiis, minu valikud suuuurest programmist.

Esmalt väike vitamiinilaks ehk "Hectori õnneotsingud". Treileri järgi tundub see just midagi, mis kulub pimedasse sügisõhtusse ära ning annab piisavalt mõtteainet, et kiired ajad mõnusamaks teha.

Moekino kavas oli minu jaoks üks suur üllatus ja rõõm. Nimelt olen ma juba pikemat aega jälginud blogi nimega Advanced Style. Hiljuti ilmus autoril ka raamat ning selle aasta septembris ka film. Ma ei oleks osanud oodatagi, et seda PÖFF'il näidatakse, aga oh imet. Oi, see tuleb lahe. See on minu meelest üldse üks ägedamaid moe/stiili blogisid. Kes seda veel ei jälgi, siis soovitan tulikuumalt: http://advancedstyle.blogspot.com/
Filmi eesti keelseks nimetuseks sai Stiiliküpsus.

Kolmandaks filmiks on pühapäeval linastud Rätsepmeistrid ("Men of the Cloth"), mis räägib rätsepatööst kui surevast kunstist. Usun, et kõigile, kellele pakkus meelerõõmu mantli loo raamat naudiks ka seda filmi. Loodan, et jõuan samuti kunagi nii kaugele, et julgen end rätsepaks nimetada.

Selline sai siis minu pisike filmide valik. Igatahes PÖFF'il näeme, tõmmake kasvõi varrukast ja muljetame!

P.S. Kui hästi läheb, saan täna õhtul vahepeal valminud projekte ka pilti. Nii tahaks juba jagada.

Sel nädalavahetusel sai blogi uue näo. Olen ise veidi rahutu hing ning ka enda elamises kipun tihti asju uuendama ja ümber tõstma. Nii tundus ka minu blogi kujundus juba ajast ja arust olema, kuigi blogi pole veel oma esimest sünnipäevagi tähistada jõudnud. Blogi alustades ei teadnud ma veel, mis sellest täpsemalt saab, kas keegi seda lugema hakkab ning mis selle sisuks saab. Seepärast sai ka esimene kujundus üsna anonüümne ning lakooniline. Nüüd mõtlesin aga asju veidi ringi seada, sest on selge, et seda blogi soovin ma veel pikalt pidada ning ka minu tulevik paistab õmblemisega seotud olevat. 

Hiljuti otsustasin ka Feedly blogidejälgimise teenuse pealt üle minna Bloglovin'isse. Hetkel on veel veidi harjumatu, aga mulle meeldib, et saan huvitavaid postitusi salvestada ning kui näen, et mõne positituse sisu mind ei huvita, saan kohe loetuks märkida. Samuti on lahe see, et link viib mind päris blogilehele ning saan postitust nautida selle originaalkontekstis, päris blogikujundusega, mis tegelikult on päris oluline. Feedly's sai küll kiirelt scrollida ja pilgu peale heita, aga see pole päris see. Veel olen Bloglovin'i kaudu leidnud mitmeid blogisid, kuhu kunagi sattunud olen, aga mille salvestamise olen unustanud ja kadunud see jälle ongi! Eriti meeldib mulle Jolies bobines - kunagi sattusin sinna, aga unustuste hõlma see kadus. Nüüd lisasin selle enda jälgimishaardesse, jess!

Mis veel uut? Harri avaldas arvamust, et ka minu blogis peaks kuskil viide kikilipsudele olema. Hetkel on üks kiire viitega lehekülg olemas lehe päises, aga vähemalt on olemas. Lipsudele tuleb tegelikult ka päris oma lehekülg, aga selle arendamine võtab aega, sest tahaks selle ilusa ja korraliku teha, mitte lihtsalt mõne veebi template'i põhjal.

Veel lisasin ka Social Networkingu profiilid, millest osad tegelikult ka enne olemas olid, aga ei paistnud eriti silma - Facebook, Pinterest, Kollabora. Nüüd jääb üle vaid mind ennast tutvustav lehekülg teha ja nipet näpet veel. 

Nüüd oleks aga tore teada, kuidas lugejatele uus kujundus meeldib?

Mulle endale loomulikult üldpilt meeldib, aga midagi oleks veel justkui puudu. Mis, ma ei tea, ehk keegi oskab osutada!

Viimasel ajal olen rohkem kodu kauniks lainel olnud, kuigi täna sain üle pika aja ka ühe kleidi valmis, mis nüüd pildile saamist ootab.

Nädalakese vedelesid magamistoa nurgas kaks nö alasti patja ning ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, sest vanad katted olid nii vastumeelseks muutunud, et kraapisin need enne uute olemaolu maha. Siis aga jäi Abakhanis silm peale ühele pimenduskangale, millele laserlõikusega just parajas suuruses muster sisse oli lõigatud. Jube lahe värk, mõtlesin. Igaks juhuks mõõtsin veel üle ja kangas tuligi minuga kaasa. Pruunikas pehme kangas oli juba riiulis olemas ning siis jäi vaid suts õmblustööd teha. Kuna mul lukke käepärast ei olnud, siis lahendasin padjad lihtsa padjapüüri variandiga, mis pole ehk parim lahendus, aga siiamaani on täitsa viis.

Pildilt paistavad ka tulpidega padjad, mille katted tegin kuskil aasta tagasi. Ise õmblesin veel kandi ka puha. Igati asendamatud padjad, sest diivanil saab end ju mugavalt tunda vaid rohkete patjade seltsis!

Pühapäeva õhtul saime enda koju veel ühe üliolulise asja kätte. Oi me olime seda kaua otsinud ja sellest unistanud, aga mida poes pole, seda pole. Tundub, et otsisime mingit ime asja? No põhimõtteliselt küll. Soov oli leida esikusse jalatsiriiul, millel padi peal ning ka istuda kannatab. Lõpuks valmis riiul siiski eritellimusel ja uhke sai, igasugu ilunikerdustega. Ja mis kõige olulisem, korralik tugev riiul, mitte nagu üksikud sarnased variandid mida kaubanduses kohtasime. Minu kindel mõte oli ka kena istumispadi sinna peale ja kui nägin, et tulbimustrilist kangast on poest veel saada ostsin kohe ära ning nüüd on esikus korralik pehme padi koos riiuliga. Oeh, kui palju ruumi seal nüüd on!

Selle padja sain just (pool tundi tagasi) valmis ja eks ta võtab veel oma kuju. Seekord kasutasin poest ostetud kanti, kuid kui mul oleks seda teist kangast veel järgi oleks võinud ka ise teha.

Hakkan end vaikselt juba jõululainele häälestama. See tundub küll jabur, aga kikilipsud nõuavad oma ja see on hiiglama vahva. Oma aja nõuavad ka igasugu parandustööd ja kleitide lühemaks tegemised. Vähemalt olen ma vahepeal ka endale midagi õmmelnud ning ehk on varsti mõnel päeval nii heldelt valgust, et selle ka pildi peale saan. Peakski nentima, et kui endale on vähem aega miskit teha, siis teen ka suurema hoolikusega, kui ehk enne. Endale tehtud asjadel ikka pigistan aegajalt silma kinni, aga viimasel ajal on seda vähem. Ehk muidugi ka seetõttu, et koolis ikka uuritakse, et kas on ise tehtud ja kuidas ning eks neid kogenud rätsepasilmi on seal palju, kes detaile märkavad. Oeh, tahaks juba kleite õmmelda...

Pimedal ja tuulisel neljapäeva õhtul viis minu tee mind Kadri Kruusi stuudiosse, mis tundus kõhedal õhtul nagu mõnus oaas. Sisse astudes sattusin avarasse esindussaali, kus oli mõnus soe ja kohe püüdsid pilku suured praktilised kotid, mis leidlikult stangele riputatud olid. Mõnus mahe muusika ja rahulik õhkkond oli just see, mida kiire päeva lõpus vajasin. Peagi tõi Kadri lauale ka erinevad nahad, millest kotte valmistama hakkasime ning mõte läks juba lendu. 

Järgmised tunnid läksid lennates. Sellise väikese koti juures tegelikult midagi keerulist ei ole, aga kuna ma ei olnud kunagi naha õmblemisega kokku puutunud, siis ei olnud mulle teada need mitmed olulised nüansid, milleta kott kindlasti nii kaunis välja ei näeks. Meisterdamisega paraku juba on nii, et mõni väike liigutus või tehnika võib lõpptulemusele palju juurde anda või hoopis kõik ära rikkuda. Seepärast ongi mul väga hea meel, et Kadri juures käisin, sest mina isiklikult sain nüüd palju targemaks. Teine asi, mis mulle tundub, kui nüüd viimasel paaril päeval internetist erinevaid käsitsi õmmeldud nahast aksessuaare ja kotte vaadanud olen on see, et nende lõiked on tihti oluliselt erinevad, kui tavalisel kangast õmmeldud kotil. See omakorda nõuab ka veidi erinevat lähenemist ning mõtlemist. Kui kangast õmblemisel saab nibin nabin oma väikesed täpsusevead ära peita või kuidagi klapitada, siis naha puhul tuntub mulle, et täpne väljalõikamine on ülioluline. Eks see ole ka kangast õmblemise puhul nii, aga kangaga annab tõepoolest kasvõi kuumniiske töötlemise kaudu mängida. Ka nahk venib ja eks ka naha venitamisega mängitakse, aga see on juba omaette ooper.

Mina tegin aga armsa ja lihtsa koti, mille tegemiseks valisin musta mõnusa iseloomuga naha, kuid protsessi käigus otsustasin selle pahupidi keerata. Siis jäi väljapoole hoopis mõnus sinakashall pehme pool. Sisse lisasin punasest nahast vahetasku, mis küljeltvaates lisab laheda üllatusefekti. 
Siin on kott juba vormi võtmas. Tarvis veel kokku õmmelda, lisada kaunistused ja kinnitused.

Enne kaunistamist tegin ka väikese testi ning panin oma elu esimese needi. Idee selge asusin juba koti kallale.

Natuke nokitsemist ja natuke mehelikku jõudu ja kott saigi valmis! 

Mina olen oma kotiga igati rahul ning kui enda oma valmis sain kiikasin ka, mida teised teevad. Lahe oli see, et kuigi lõiked olid kõigil sarnased, siis koti tulid igaühel hoopis erinevad, isegi kui värv oli sama, siis igaüks leidis just enda isikupära lisavad nüansid. Iga kott tuli tegija nägu ning enda kätega meisterdatud asja on ikka hoopis teine tunne kanda ning ma usun, et iga töötoas viibija kannab tulevikus meisterdatud kotti uhkusega. Mina küll kannan!

Tuleviku ideedeks surfasin natuke ka Pinterestis ringi ning leidsin vahvaid lihtsaid aksessuaare, mille tegemist võiks tulevikus täitsa proovida. Kes minu mõttelendu kiigata tahab, leiab boardi Siit!